Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist). Intertekstuaalsus tähendab eelnenud teoste kordamist, problematiseerimist ja muutmist; teos on eksisteerib teise tekstide seas ja suhestub nendega; teose tähendus on seotud kirjandustraditsiooniga ja suhestub sellega. Kirjandus on kogum omavahel seotud tekste, mis suhestuvad üksteisega. Kirjandusteos omastab tähenduse kirjandustraditsiooni sees, osana kultuurist ja inimkonna olemusest. Suhestumine: teadlik matkimine (žanrinormid, kordamine, problematiseerimine, muutmine), universaalsed kordused (süžee ja tegelased/arhetüübid), originaalsuse võimatus. Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide
osalesid või neist teadsid. · Autorit üksikasjad ei huvita, tema seisukoht on pigem idealiseeriv. · Leinab taga ühtset venemaad, kutsub vürste välisvaenlaste vastu ühinema. · Paatoses peitub ka kriitiline suhtumine Igori kui ühtsuse lõhkujasse; samas ülistab autor Igori rüütliomadusi. · Teos esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost selles peaaegu puudub religioosne aupaiste. Sega vastuolus tollase kirjandustraditsiooniga. · Igatsus kaotatud ühtsuse järele toob sisse motiive rahvaluulest, paganlikkust. Teoses esinevad vanavene jumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus. · Võitlus polovetsidega on õilis ja seda võimendavad loodus, loomad ja taimed. · Eepos vajus erandliku teosena kauaks unustuste hõlma, trükiti 19. sajandi alguses alles uuema vene keele tõlkes. 4. Keskaja rüütlikirjandus (Parzival) (XIIXIII sajand )
Autor kirjutab eepose vahetult pärast sündmusi ning neile, kes sündmustes osalesid või neist teadsid. Autorit ei huvita detailid, tema seisukoht on idealiseeriv. Kangelaslaul leinab taga ühtset Venemaad ja kutsub vürste välisvaenlaste vastu ühinema. Kriitiline suhtumine Igorisse kui ühtsuse lõhkujasse, samas ülistab autor Igori rüütellikke omadusi. Laul esindab juba hääbuvat suulist malevaeepost peaaegu pole religioosset aupaistet, mis on tollase kirjandustraditsiooniga vastuolus. Igatsus kaotatud Venemaa ühtsuse järele toob sisse motiive rahvaluulest ja paganlikkust (vanavene jumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus). Võitlus polovetsidega on õilis seda võimendavad loodus, loomad ja taimed. Eepos unustatakse, kuni 19.saj trükitakse uues vene keeles ümber. 4) Keskaja rüütlikirjandus 12.saj keskel sai Lä-Euroopas mõjukaks juhtiva ühiskonnaklassi ehk rüütelkonna kultuur. Selleks ajaks olid kujunenud
Paljud arvasid, et Puskin ei olnudki lugude autor, vaid ainult väljaandja. Need lood olid väga teravaks kriitikaobjektiks. See oli nähtav, et Puskini kirjanduslik tee oli langusel. Puskin võttis enda peale vahendaja rolli. Puskin peidab oma võtteid, ent siiski annab ta signaale, et me neist mööda ei läheks. Moto on võetud ,,Äbarikust" loomatalitaja jutustab Mitrofanile lugusid. Motodega näitab Puskin, et kirjandus on lugude allikas ja et see on mäng kirjandustraditsiooniga, kirjandusega. See on tuntud süzeede ümbermängimine. Juttudes on parodeeritud maailmaklassikat (nt ,,Talutüdruk- preili" vastab ,,Vaesele Liisale" ja ,,Romeole ja Juliale"). Me peame aru saama, et paroodia ei ole mahategemine. Paroodia ja iroonia ei tähenda alati midagi halvustavat, aga need on ühele ja samale situatsioonile/objektile teisitivaatamine. Ta annab võimalust vaadata seda sama lugu hoopis teisest vaatevinklist. Ta annab võõrandumist
annaabi.ee 
