on kompositsioon katkendlik - tähtis, et siin luuakse naiskunstniku prototüüp, ühtlasi ka looduslaps, kellel ei ole ametlikust moraalist aimu. 1801. aastal osa Jena ringi liikmetest oli surnud ja ülejäänute vaates läksid lahku. Schlegel lahks Jenast, lahkus Pariisi. Hakkas tegelema sanskriti ja india kirjandusega - üks Euroopa esimesi sanskritolooge. Kirjutab mõningaid draamasid. Avaldab õige mitu teost just sanskritoloogia valdkonnas. Hiljem siis tegeleb ka kirjanduslooga (ka A.W. Schelegel) - võrdleva kirjandusteooria ühed loojad. Schlegel kirjutab antiikse ja uuema kirjanduse loo ja paneb selle kokku loengute alusel. Astub katoliku usku. A.W. Schlegel - 1767-1845?. Otsest mõju oma ajastu kultuuris rohkem. Friderichi vanem vend, tema kodus käisidki Jena ringi liikmed. Alguses tegeles antiigiga oma õpetajate mõjutusel, on ka samuti kirjutanud luuletusi ja tema elus on kunstiloomingul suurem roll kui ta venna elus: "Luuletused" 1800, ühe draama, ühe
pandu. Ajalugu nähti kui elu õpetajat (Cicero), see oli kasulik ülevaade seadusloome pretsedentidest, sõdadest, välispoliitikast ning edastas käitumismudeleid olevikuks ja tulevikuks. Ajalookirjutuse puhul hinnati selle tõepärasust: sine ira et studio ("ilma vihata ja erapooletult", Tacitus). Samas oli tähtis ka esteetilise elamuse taotlus, retoorikavõtete kasutamine. Suure osakaalu moodustasid moraaliteemad, see oli rooma ajalookirjanduse eripära võrreldes muu kirjanduslooga. Teemad, mida käsitleti (hiljem rohkem filosoofilise kirjanduse rida): vabaduse/võimu suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm. Autoreiks olid enamasti sõja-ja poliitikataustaga mehed, tegevpoliitikud, aga mitte "kabinetiõpetlased" (v.a Livius). Ajalookäsitlused olid etnotsentristlikud ehk orienteeritud kitsalt Roomale, puudusid maailmajaloo käsitlused. Suured ajalookirjanikud olid Cato Vanem, Gaius Iulius Caesar, Sallustius, Livius, Tacitus
alati lapseks. Mida muud on ühe inimese elu, kui mitte eelkäijate eludega läbi põimitud ajalooline mälu" (Orator 120) Ajalugu kui elu õpetaja (Cicero: historia magistra vitae est): kasulik: ülevaade seadusloome pretsedentidest, välispoliitikast, sõdadest õpetlik: käitumismudelid olevikuks ja tulevikuks Moraaliteemade suur osakaal: Rooma ajalookirjanduse eripäras võrreldes muu kirjanduslooga vabaduse/võimu suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm Üldtendents: Rooma areng moraalselt langevas joones (minevik seotud kuldse ajastuga) Autorid enamasti sõja ja poliitika taustaga mehed, tegevpoliitikud, mitte ,,kabinetiõpetlased" (v.a Livius) poliitiline ajalugu Orienteeritud kitsalt Roomale (etnotsentristlik), puudusid maailma ajaloo käsitlused Suured ajalookirjanikud
Ka see on Tuglasele selles tekstis probleemiks. Vaatepunkt see on teatud tüüpi sisekõne, kus Tuglas kõnetab ennast. Sisemonoloog. Natukene distantseeritud selle sina-vormiga. Kahestumine nii vormiliselt kui teatud lausete ja sisuliste hoiakutega. Keel kirev, kuid ometi kindla vormiga ja viimistletud. Sisekõne vormi iseloomustab katkenduslik palju kiillauseid, laiendusi. Fragmentidest kokku pandud. Siin on küllalt intensiivne intertekst, mis seondub eesti kirjanduslooga laiemalt. Reaktsioonid toona sellisele Tuglase pildile olid väga konservatiivsete kirjandusfunktsionäride poolt küllaltki karmid. Tuglase kuju on teatud mõttes eesti kirjanduse sünonüüm, tipptase. Juba 30ndatel ristiti eesti kirjanduse paavstiks tema maitse ja kriitikumeel oli see, mis otsustab, mis on hea kirjandus. Tuglase kuju on eesti kirjanduse määrajana kas varjatumalt või avalikumalt alati toiminud. Sellist tüüpi klassikut mitte kunagi ei sinatata. Juba seesama
annaabi.ee 
