järgmisi elemente: autori(te) nimi(nimed), väljaandmise aasta, pealkiri ja publitseerimise andmed. Need andmed on vajalikud konkreetse allika tuvastamiseks. Elektroonilise dokumendi korral peavad reeglina kirjes kajastuma teksti autor ja pealkiri, millise koduleheküljega on tegemist, selle külastamise kuupäev ning aadress (Krull 2004). Kasutatud kirjanduse loetelus tuuakse ainult viidatud allikad ja samuti peab igale loetelus olevale allikale leiduma töös viide. Kirjandusloetelu alfabeetilise järjestuse puhul esitatakse kasutatud teosed autorite perekonnanimede tähestikulises järjekorras, autori(te) nime(de) puudumisel pealkirja esimese sõna järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Kui samalt autorilt on kasutatud mitut teost, tuuakse need kronoloogilises järjekorras. Autori(te) nimed on soovitav trükkida rasvases kirjas (Boldis).Koostajat ja toimetajat ei loeta autoriks. Ilmumiskohti ei lühendata
järgmisi elemente: autori(te) nimi(nimed), väljaandmise aasta, pealkiri ja publitseerimise andmed. Need andmed on vajalikud konkreetse allika tuvastamiseks. Elektroonilise dokumendi korral peavad reeglina kirjes kajastuma teksti autor ja pealkiri, millise koduleheküljega on tegemist, selle külastamise kuupäev ning aadress (Krull 2004). Kasutatud kirjanduse loetelus tuuakse ainult viidatud allikad ja samuti peab igale loetelus olevale allikale leiduma töös viide. Kirjandusloetelu alfabeetilise järjestuse puhul esitatakse kasutatud teosed autorite perekonnanimede tähestikulises järjekorras, autori(te) nime(de) puudumisel pealkirja esimese sõna järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Kui samalt autorilt on kasutatud mitut teost, tuuakse need kronoloogilises järjekorras. Autori(te) nimed on soovitav trükkida rasvases kirjas (Boldis).Koostajat ja toimetajat ei loeta autoriks. Ilmumiskohti ei lühendata
Enne uurima asumist tuleb leida uurimisobjekti kohta vajaliku infot, mis annab teemast üldpildi ja suunab. Alustava uurija lähtekohaks on sageli käsiraamatu tüüpi kirjandus: entsüklopeediad, käsiraamatud, bibliograafiad ja ajakirjade indeksid ning kokkuvõted (referaadid), muud aine- ja isikukataloogid, mitmesuguste organisatsioonide ja nende institutsioonide aruanded ja memoriaalid, ajaleheartiklid ning erinevad elektroonilised andmebaasid. (2004: 99100) Esmalt tulekski välja otsida kirjandusloetelu, millega on põhjust tutvuda ning, mis on keskendumist väärt. Kui tekst on keskendumist väärt, siis tuleb teha märkmeid, et hiljem töö tegemist lihtsustada. Tutvuda tuleb raamatu sisukorraga, vaadata teksti avaldamise aega ja autoreid ning lugeda kokkuvõtteid, selleks et silme ette manada endale ettekujutus. Enne tõelist lugemist tuleb vaadata ka autori tuntust ja autoriteeti, allika vanust ja allika usutavust. (2004: 102103) Koostada saab ka allikaloendi, allikakaardi
Lehekülje number eraldatakse aastast kooloniga. Näide: (Pael 2002: 12). Kui korraga viidatakse mitme autori erinevatele allikatele, siis teksti viitamise loetelu esitamisel alustatakse vanemast allikast. Näide 18: (Alas 2001: 12; Alas 2002: 45-46; Samel 2003: 24-27) 32 Mitme autori, toimetaja või koostaja puhul kirjutatakse tiitellehel esimesena toodud nimi ja selle järgi lühend eestikeelsena ,,jt". (olenemata sellest, mis keeles kirjandusloetelu on koostatud). Näide 19: (Smeltzer jt. 2004: 24). Autori, toimetaja või koostaja puudumisel kirjutatakse kirjandusallika nimetuse kaks esimest sõna ja kolm punkti, ilmumisaasta, koolon leheküljenumbrid. Näide 20: (Õenduse ja ... 2000: 4-6) Kui on tegemist ühe autori, toimetaja või organisatsiooni poolt mitme samal aastal ilmunud tööga, siis tekstiviites nii nagu kirjandusallikate loetelus (vt apt. 4.8.9. näide 15) eristatakse need tähtedega. Näide 21: (Alas 2001a: 56-61)
annaabi.ee 
