Eriti kriitiliselt suhtuvad nad 19. sajandi realismi. Nii luulesse kui proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne, suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine või keelemänguliste tekstide loomine. Meeleolult on postmodernism sageli anarhistlik ja negativistlik. Vanad väärtused muudetakse pilaks. Žanripiirid ähmastuvad, ühendatakse erinevaid stiile, moonutatakse tsitaate, olulised kirjandusvõtted on paroodia, kirjanduskriitikas on sagedane võte grotesk. Konstrueeritakse teoseid, mis on kokku pandud teiste autorite tekstidest. Kõrgluule ja klassikalise modernismi kõrval ilmub teoseid, milles on valimatut erootikat kuni pornoni; kehakultus jätab varju vaimumaailma, kujutatakse ka ühiskonnavähemuse elu (homod, kuritegevus), tühiseid kehalisi tegevusi, tähtsusetuid üksikasju, et leida vastust küsimusele, kes me oleme, missugune on meie tegelik elu. Samas avaldub paljude postmodernistidest loovisikute juures
keeles ja stiilis. 20. sajandist on feministlik kirjanduskriitika palju arenenud. Feministliku kirjandusteooria esmaseks ülesandeks on kriitiliselt läbi vaadata ja ümber hinnata traditsionaalset patriarhaalset kirjanduspärandit. Tegeletakse feministide kirjandustraditsiooni juurte otsimisega, teooriatega sugulisusest ja sugulisest erinemisest, naiste esindatusega meeste kirjanduses, sugude rolliga nii kirjandusloomes kui ka kirjanduskriitikas, soo ja erinevate kirjandusvormide seostega (nt lüürikat on mõnikord nähtud naiselikuna, sest väljendatakse emotsioone). Feministidest kriitikud on tundnud muret ka keele pärast. Teaduskeel on peamiselt meeste keel ja see mõjub vägivallana naiste mõtlemisviisile. Keeles domineerivad meeste mõtted ja ideed. Naise oma keel võib meeskolleegide vaatepunktist omakorda paista naiivse ja tundelisena. Muidugi
sihiks mõistmine ja nautimine? Kui ei, võib see ometi olla legitiimne ja kasulik tegevus; aga seda tuleb hinnata panusena psühholoogiasse, sotsioloogiasse, loogikasse, pedagoogikasse või mõnda teise huvialasse. Samuti ei tohi biograafiat samastada kriitikaga: biograafia tavaline kasu on pakkuda seletusi, mis võivad avada tee edasisele mõistmisele; aga suunates meie tähelepanu luuletajale, võib see meid luulest ka eemale juhtida. Asetades kirjanduskriitikas kogu rõhu m õ i s t m i s e l e, tekib oht libiseda mõistmisest pelka seletamisse. Kui aga üle rõhutada n a u t i m i s t, kiputakse langema subjektiivsusse ja impressionismi ega saada naudingustki rohkem kasu kui pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi
Püsimise vastupanukirjandus, püütud selgitada etnosümbolistliga. Ökoloogilised küsimused jne. Võib märgata, et 60ndatest kasvavad tendentsid välja. Kui üldine hoiak muutub traditsioonisõbralikumaks. Kirjanduses ka alternatiivid, maldadumine kui alternatiiv. Üheltpoolt totaalse iroonilise pealetulekuga siduda (Unt, Üdi), alternatiivsed totaalse iroonia kaudu. Proosastumine - näeme, kuidas proosa muutub proosapärasemaks, aga võime ka mõelda, et kogu fookus kirjanduskriitikas nihkub proosa poole. Luule on nagu proosa, kui ei ole proosa, saab proosaga hästi läbi. Tartu sügis - kahe noore kriitiku essee. Kirjutatakse tekst, 82 avaldab Ameerikas selle teksti ajakirja "Mana". See, et noored kriitikud sõna võtavad, on sümptomaatiline. Tokab silma, et kui kirjandus muutub traditsioonisõbralikumaks. Kriitiline toon levib nooremas kriitikas. Kirjanikud ja kriitikud lähevad rohkem tülli kui varem. On ka varjatud kokkuleppe rikkumine. Kriitikud ei
annaabi.ee 
