Muidugi ei sündinud totalitaarse filosoofia pihta sihitud naer üksnes filosoofide seas. Ammu enne perestroikat rääkis rahvas, et nõukogude inimeste lahkamisel leitakse nende maksast alati ÜK(b)P ajaloo lühikursust. Kõrgemalt poolt juurutavast filosoofiast oli kõrini paljudel teadlastel, keda ikka ja jälle mõnitati kui ,,idealiste-ebateadlasi" küll geneetikas, küll küberneetikas, küll kõrgema närvitalituse füsioloogias, küll füüsikas. Naer pakkus lõõgastust kirjameestele ja kunstnikele, kes ägasid partei juhtnööride ja direktiivide käes, mis muutusid partei siksakilise peajoone igas kurvis, kuid olid igal üksikul etapil kõigutamatud.2 Muidugi oli ka naer eri aegadel erinev. 1920. aastatel, vaatamata sellele et Venemaa helgemad pead olid 1922. aastal ,,filosoofide laevaga" pagendatud, oli filosoofiline pluralism veel võimalik. Stolovits on toonud oma artiklis välja mitmeid anekdoote ja nalju, mis iseloomustav hästi
Rohkelt on kirjanikke, kes on siin vaid korra peatunud, mõne hea sõbra juures käinud või lihtsalt läbisõidul olnud. Üksikud nendest on kirjutanud teoseid Haapsalust. Näiteks tuntud vene 18. Sajandi poeet Gavrila Romanovitsh Derzhavin, kes on pühendanud oma loomingut Haapsalule. Haapsalus on sündinud üksikud, pikemalt elanud mõned, loomingulist kirjatööd teinud vähesed, töötanud paljud, peatunud ja puhanud peaaegu kõik Eestimaa kirjamehed pluss mõni mujalt lisaks. Tundub, et kirjameestele see kuurort pikemaks loometööpeatuseks ei passi: päris oma kirjanikku nagu polekski Haapsalu jaoks võtta. Kuigi, jah lahtriteloedist jäi välja üks Haapsalule iseloomulik, nn. Õnnelikkude ehk niisuguste liik, kel harrastus ja töö kokku langevad. Nagu Villem Grünthal-Ridala. Kuid kõiki selliseid me ei tea: mõni ülitagasihoidlik tegi näo nagu puhkaks, aga ise kirjutas, sest leivaraha oli tarvis. Kirjanduslukku jäid tühjad kohad. See teeb uurijate töö raskeks.
kirjutamiseks piisas, kui jutt leiti olevat mõnus ja ladus, arvati lugejale pakkuvat lõbusat ajaviidet või õpetlikku iva. Realismi esiletõusuga kaasnes põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteostes ümber puhkes elav poleemika. Eelkõige Vilde loomingu üle, sest tema erines kõige enam senisest kirjutamislaadist. Keskne kuju eesti realismis ongi Eduard Vilde oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga. Vilde on ise soovitanud kirjameestele, ,,et nad kuu ja tähtede turjal ümber ei lehvitaks, kuna maa peal rahulik ja aulik kõndimine ometi õigem ja kasulikum on. Kirjeldatagu inimesi, nende tundmusi ja tegusid, nagu nad vähegi on, mitte aga, nagu seda noore eluküpsuseta sulemehe ärritatud peaaju kujutada püüab." Eesti realismi esimene tippteos on Vilde ,,Külmale maale" (1896). Sajandivahetusel astus Vilde kõrvale teine teravalt kriitilise eluvaatega realist Ernst Peterson-Särgava (1869-1958). Vildet mõjutas tugevasti
Hermann oli Miina Luha esilekerkimisest olnud väga vaimustatud, kujutledes, et tal on 1888. aasta "Postimehe" juures terve naisluuletajate trio (ka Anna Haava ja Elise Aun olid Hermanni poolt tunnustatud). Järgmistes "Postimehe" numbrites ilmunud Miina Luha luuletusi järjestikku, kuni selle nime tagant Georg Eduard Luiga välja vaatas. Hermanni pahameel olnud muidugi suur. Puhtajakirjanduslik kaastöö põhjustas Luigale nagu ka paljudele teistele tolleaegsetele eesti kirjameestele mõnegi ebameeldivuse. Ühe kohtuteemalise kirjutise tõttu "Eesti Postimehes" keelati tal koguni vallakoolmeistri ameti pidamine. 1887 aga valis Maramaa vald Tartumaal ta oma kooliõpetajaks. Selle kõrval kujunes Luigal tihedam läbikäimine "Olevikuga" ja 1890. aasta sügisel kutsus Ado Grenzstein Luiga "Oleviku" toimetusse, kus ta sai oma esimesed ajakirjaniku tuleristsed koos Juhan Liivi ja Karl Eduard Söödiga.
annaabi.ee 
