Keskaegse meditsiini ja kogu teaduse arengut takistas SKOLASTIKA, mis oli kirjasõnakeskne. Idee seisnes selles, et kogu vajalik teadmine on võimalik tuletada olemasoleva teadmise baasilt. Mingil määral ka eetilised probleemid- kas inimene tohib sekkuda Jumala plaanidesse ehk siis ravida haigeid? Isegi prillide kasutamine oli äärmiselt taunitav. Kiriku ja meditsiini vahekord Kirikul ja kirikutegelastel oli keskaja meditsiinile mitmelaadne mõju. Haige inimese kannatuste leevendamine oli kirikumeestele ja naistele lubatud ja kohati kohustusekski. Kirkumehed tegelesid palju ravi ja hoolekandega. KLOOSTRIMEDITSIIIN- üldiselt olid mõeldud kloostrielanike endi põetamiseks, kuid ajapikku sattus neisse ka kloostrivälist rahvast (millegipärast just mehi). 1215 keelas Lateraani kirikukogu vaimulikel kirurgia ning algas kiriku eemaldumine meditsiinist
mis annab reeglid Õe ja ülekohtu kohta. Erinevalt stoikutest, kes pooldasid passiivset allumist üldisele maailmaSele, toetas Cicero avalikku vastuhakku ebaõiglasele Sele, s.o. aktiivset tegutsemist konkreetse ühiskonna hüvanguks II. 2.4. Õ kui rahukorraldus Õ on seotud religiooniga. Aurelius Augustiniuse arusaam Õest, kus polise (inimühiskonna) kõrvale esitab ta kiriku, st et on olemas ka jumalakorraldajate tarkus ja Õ selle kontekstis on vabaduse ja jumalakartlikkuse kvaliteet, kirikutegelastel on oma Õ. Kuid see, et tehakse panus kiriku ja ilmaliku põimumisele ei tähenda nende vastasseisu, antiteesid küll, aga mitte vastasseisud, see on suunatud kiriku ja Õe ühendamisele. See omab mõju ka tänapäeval. Näiteks Eesti taasiseseisvumise ajal olid vaimulikud igasuguste toimingute juures (lipu õnnistamine jne). II. 2.5. Õ kui jumaliku maailmakorralduse osa LoomuÕe allikas on inimmõistus, mis on võimeline vähemalt osaliselt tunnetama jumaliku mõistuse
suhetele). Keskaegse meditsiini (nagu kogu teaduse) arengut takistas skolastika. Skolastika juured ulatuvad ka antiikaega filosoofilise maailmanägemuse äärmusse minnes võib ju tõepoolest tunduda aktsepteeritav, et kogu vajalik teadmine on võimalik tuletada olemasoleva teadmise baasilt. Keskaegne skolastika oli kirjasõna- keskne. Samas oli skolastiline meetod väga oluline loogika jms arenguks. Kirikul ja kirikutegelastel oli keskaja meditsiinile mitmelaadne mõju. Esiteks muidugi kerkis inimeste ravimisega seoses üles terve hulk eetilisi probleeme. Küsimus oli selles, kas inimene tohib segada end Jumala plaanidesse (nt ravida haigeid jne, nt isegi prillide kasutamine leidis hukkamõistu). Samas, haige inimese kannatuse leevendamine oli kirikumeestele ja -naistele justkui lubatud ja kohustusekski. Niisiis tegelesid kirikuinimesed päris palju ravi ja hoolekadega. Kloostrimeditsiin
ka sellepärast, et sotsiaalne kontroll oli liialt tugev ja eksijaid karistati. Samuti järgitakse siiani mitmeid religoosseid traditsioone nagu jõulud, ülestõusmispühad, kiriklikud matused, abiellumistseremoonia kirikus, leeriskäik jne. Jätkuvalt on kiriklikel institutsioonidel mõju ühiskonnaelu korraldusele nt Inglise kuningas peab olema Inglise kiriku liige, kirikutegelastel on oluline sõnaõigus poliitikas, riigi toetus kirikule, erinevate projektide kaudu rahastamisvõimalused, kirikuorganisatsioonide tegevus erinevatel elualadel jne. Miks kasutatakse endiselt ametivande ja muude vanneteandmisel praktikat, kus inimese üks käsi peab olema Piiblil? 19. SOTSIAALNE EBAVÕRDSUS Nii kaasajal kui minevikus on olnud vaid väga väheseid ühiskondi, kus inimesed on üksteisega võrreldes tõesti võrdsed
annaabi.ee 
