A.Martini Riias valmistatud orel. Esialgse altarimaali ,,Jeesuse ristilt mahavõtmine" valmistas 1863. aastal akadeemik Gorbanov Peterburist. 1994. aasta septembris põletasid Eestit vallutava Punaarmee eest taganeva Saksa armee üksuse sõdurid Tori kiriku hoone koos sisustusega maani maha. Sõja järel püüdis kogudus kirikut taastada, kuid 1961. aastal keelasid võimud taastamistöö. Kiriku varemetesse rajati lasketiir. Kui 1980. aastal lasketiir maha jäeti, kasvasid kirikusaali puud.(Lisa 1) Kirik jäi varemetesse. Puud langetati 1989. aasta sügisel. Kriku ametlik taastamine algas 7.aprillil 1990. aastal. Tori kirik otsustati taastada mälestusmärgina kõigile Teisa maailmasõja ohvritele. 1990-1995. aastatel hoone karp suleti; 1992. sai kirik raudbetoonvöö ja katusekandjad; 1993. aastal paigaldati tornikiiver ja 02.mail 1993. pühitseti uus kirikukell(Lisa 2), mis valati Rootsis Singaturis. 1994. aastal ehitati kirikule katus ja valmis veskikividest altar(Lisa 3)
Kloostri muud ruumid paiknesid kirikust põhja pool. Ainsana viitab neile ristikäigust jäänud horisontaalne aste kiriku põhjaküljel. Klooster suleti 1560.a. ning samal aastal see ka purustati. Rootsi ajal korrastatud kirik kannatas taas Põhjasõjas. 18. sajandi II poolel sai kirik kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri, mis 1811.a. põles ning 1815.a. asendati praeguse katusega. 1986.a. alustati hoone rekonstrueerimist kontsertsaaliks. Soovimata rikkuda kirikusaali kavandati vajalike abiruumide jaoks keldrikorrus. 1989.a. sai hakata mõtlema juba kiriku taastamisele. 1991.a. jõuludel peeti peaaegu valminud kirikus jälle jumalateenistus. Kirik pühitseti taas 27.12.1992.a. 1950.aastatel jaotati Jaani kiriku altar, kantsel, orel ja lühtrid mitme Eesti kiriku vahel. Seetõttu sai taastatud hoone täielikult uue kujunduse. Altarilaua kavandas Aivar Oja, vitraazid - Renee Aua
ühelöövilisest transeptist ja poolümarast altarilõplikust, moodustades ladina risti kujulise põhiplaani, mis altarilõpmiku külgedel asuvate ruumide tõttu jääb eksterjööris raskesti hoomatavaks. Saali pingigruppide paiknemine täisnurga all teeb ruumist tsentraalsaali, mida propageeris tollane kogudusekojast lähtuv mõtteviis. Nii pikihoones kui transeptis paikensid väärid. Projekti põhiplaani joonisel on apsiid liigendatud akendega, kirikusaali lõikel on apsiid aga kujundatud akendeta, kuid maalingutega. Arvatavasti 1919.aastal, kui jõuti lõpetada sisetööd, sai kirik ka maalingud. Igal juhul 1923.aastal, kui pühitseti altar ja skulptuurigrupp "tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete", kaunistasid apsiidi ja imiteerisid vööndkaari tumedates toonides maalingud, mis andsid interjöörile salapära ja süngust. Altariskulptuuri
kohalevedu oli tasuta.14 Samuti saatis ehitust rahanappus, mistõttu tuli mitmed Geisti projektis kavandatud üksikasjad teostada lihtsustatud kujul. Näiteks oli torni ülemine kellakorrus projekti järgi plaanitud avatuks jätta ning alumise korruse avadele klaasist aknad ette panna. Säilinud fotode järgi on näha, et torni avade osas arhitekti nägemus ei teostunud, vaid kõik torniakanad suleti puidust luukidega. Ära on jäänud ka muid fassadi ehisdetaile. Kirikusaali ehitati kahe vääri asemel üks väär(tribüünitaoline rõdu), mis ulatus küljel altarini välja. Saalis oli kokku istekohti tuhandele inimesele. Kiriku kivist altar ja korintose kapiteelidega ehitud paarissammastega retaabel oli kavandatud linnaarhitekt Geisti enda poolt. Selleks, et kirikusse orel ja altaripilt saada oli kogudus teinud eraldi korjanduse. Kirikus oli Kessleri orel ja altaripildi maalis F. von Sivers. 13
annaabi.ee 
