ja toetajaks otsuste langetamisel; kogudustele partneriks; ajaloo talletajaks ja Jumala Sõna kuulutajaks. Ja olla oma väljaütlemistes ka kriitilistes küsimustes eetilised. (EK aruanne 2014) See tähendab ühtlasi seda, et kirikulehes ei ole võimalik päris igal teemal vabalt sõna võtta eelnevalt vaadatakse üle kirjutiste sisu (ajalehe loeb enne trükki minekut läbi teoloogiline konsultant), toimetus peab olema (kirikupoliitiliselt) võimalikult neutraalne, nii et pingelisi või äärmuslikke teemasid ei kajastada sageli kas üldse või siis väga tasakaalukalt ja põgusalt. Sellele lisandub veel ka asjaolu, et ajalehe formaadil on oma ruumiline piirang, mistõttu tuleb toimetusel sageli teha valik teemadest, mida ja millises mahus käsitleda. Teiseks, tuleb arvestada ka sellega, et ajakirjanikud ja nende erialane tase on erinevad ning tihti refereeritakse nt üritustel sõnavõtjaid mõnest muust aspektist
Ristisõjad. Poliitiliselt tähendas see seda, et juba 1088. aastal oli Bütsants sunnitud Rooma sõjaväest abi paluma – Bütsantsi ründasid seltžukid, kes ongi ristisõja käivitajad. See abi Lääne poolt tuli. Ida pidi selles küll pettuma, sest asendati senised kiriklikud struktuurid uutega või loodi paralleelstruktuurid ning 1204. a vallutati IV ristisõja ajal ka Konstantinoopol. Lääne appitulek ei olnud sugugi vaid abi, vaid seal oli mängus omahuvi, mida realiseeriti nii kirikupoliitiliselt kui ka sõjaliselt. Vaimuliku võimu tugevnemine juba Greogriuse ajal, näitab regnumile koha kätte, on see punkt, kus katoliku kirik kogeb kõrgkeskaegset kõrgemat pilotaaži, sest sellist välist hiilgust pole kirikul ei enne ega ka hiljem olnud. I ristisõja algus iseloomustab seda hästi. Põhjuseid erinevaid: maa saamine, lunastus, pühade paikade külastamine jne jne. XVI LOENG – REFORMATSIOONI EELKÄIJAD XVII LOENG – 12.11.2020 – REFORMATSIOON
Õuekapelli mängukohast sai kandidaatide selekteerimispaik, mis oli seotud tiheda lojaalsusega vaimulikest ametnike ja kuninga vahel. Vaimulikud valiti küll riigiametitesse, kuid ametiga kaasnev maa läks pärast vaimuliku surma tagasi riigi kätte, samuti ei tohtinud olla vaimulikel lapsi, sest see oleks tekitanud kuningatroonile lisakonkurente. Ottoonide ajastust on kõneldud ka kui renessansist, pühakodade ja kloostrite puhul valitses üksainus arhitektuuristiil romaani stiil. Kirikupoliitiliselt oli tegemist stabiilse ajajärguga, kerge langusega enne gregoriaanlikke reforme 11. sajandil. Kuningavõimu legitimeerimiseks vajas Otto taas paavsti nõusolekut ja võimukontseptsiooni, mille järgi on Otto ja tema järglased võimul jumala armust. Otto laiendas oma võimuala Elbe äärsete slaavlaste ja ungarlaste riikide vallutamisega. Otto I poeg Otto II pandi meheks Bütsantsi keisritütrele Theophanule. Ta soovis taastada roomalikku impeeriumi, kuid suri varakult malaariasse
ümberkorraldused, nagu Novgorodis Ivan III ajal. Pihkvas hävitati kõik senised maavaldusdokumendid, jagati võrdsustavalt ümber kõik linna krundid, likvideeriti kõrgemad ühiskonnakihid, kõik jäid ühtlaselt vaeseks. Ehitati kaubahoov, ainus koht, kus võõramaalased võisid elada ja kaupu ladustada, allus Moskvale. Vassili tegevuses nähtud ka järjekordset ida ja lääne ideoloogilist vastasseisu aga pigem praktilistest kaalutlustest lähtuvad sammud kontrolli tagamiseks. Kirikupoliitiliselt oluline Vassili konflikt metropoliit Varlamiga. Varlam oli metropoliit, kes Ina suurvürsti poolt tagandati. Võeti vangi ja saadeti 1521 aheldatuna Vologdamaale kloostrisse. Pole teada, miks. Tavaliselt kirjutatud, et metropoliit oli vastu suurvürsti lahutusele, aga kloostrissesaatmine toimus mitu aastat enne lahutust Salomonijast. Levinud seletus, et Vassili tahtis, et metropoliit annaks ühele suurvürsti vaenlasele turbe, et see
annaabi.ee 
