Pillid keskajal PILLIMUUSIKA KESKAJAL NB! Suur osa pillide eelkäijaid idamaadest Enne 13. saj. kirja pandud muusika mõeldud LAULMISEKS Pille mängiti väljapool kirikut, laulude SAATEKS KESKAJA PILLID Al. 13. saj. mitmeid teateid pillide kasutamisest kirikumuusikas Esimesed teated kirikuorelitest 9.,10. sajandist Suurte orelite kõrval väiksemad __teisaldatavad POSITIIV __kaasaskantav, ka ühe käega mängitav PORTATIIV KESKAJA PILLID Portatiivorel KESKAJA PILLID REBEKK Algeline, nõrga "karuse" kõlaga viiul; Pooliku pirni kujuline Viiuli ja vioola eelkäija, lameda- põhjaline KESKAJA PILLID FIIDEL Viiuli ja vioola eelkäija; lamedapõhjaline KESKAJA PILLID HARF _keskaja iseloomu- likem näppepill _jõudis mandrile Euroopasse
Pillid keskajal Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud laulmiseks, pille mängiti aga (eriti väljapool kirikut) peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. 13. sajandist on dokumenteeritud mitmesuguste pillide kasutamine mitmehäälses kirikumuusikas, kuid ilmselt oli see levinud varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on pärit 9. Ja 10. sajandist, kristliku Euroopa esimese oreli olevat Frandi kuningas Pippin Lühike 757. aastal saanud kingitusena Bütsantsist. Hiljem on Euroopas orelite kõrval kasutatud väga palju ka väiksemaid teisaldatavaid positiive ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid portatiive. Positiivorel Portatiivorel Keskajast on säilinud andmeid ka mitmesuguste keelpillide kohta. Vanast maailmast ja
kaunistati seda, improviseeriti eel- ja järelmängud. Enimkasutatud poogenpillid olid fiidel (lamedapõhjalise kõlakastiga), rebekk (pooliku pirni kujulise kõlakastiga), näppepillidest harf ja lauto (ümarapõhjaline). Keelpill on ka organistrum e. rataslüüra, mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas ja psalteerium, mida mängiti näppides, poognaga keeli tõmmates või keeltele lüües. Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte ja salmeid. Esimesed teated kirikuorelitest pärinevad 9.saj.-st. Suurte orelite kõrval kasutati ka teisaldatavaid pille, positiive ja ühekäeoreleid ehk portatiive. 19. Mis on estampii? (lk. 58-59) Pillidega on seotud ka tantsumuusika. Üks varasemaid vorme on 13.-14. saj. estampii, mis kujutab endast erinevate lõppudega korduvate viisikäänakute ja -lõikude ahelat. Mitmehäälne muusika (lk. 63-70) 20. Lihtsa mitmehäälsuse kolm tüüpi ja nende lühiiseloomustus (lk. 63)
spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat, ent samas võidi tekstiga varustatud palu alati ka pillidega mängida. Üks pillidega tihedalt seotud valdkond on alati olnud tantsumuusika. Varaseim instrumentaalne tantsuvorm on 13. ja 14. sajandi käsikirjadest tuntud estampii (estampie). Umbes 1200. aastast on Pariisis dokumenteeritud ka pillide kasutamine mitme- häälses kirikumuusikas. On aga põhjust arvata, et see oli levinud palju varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on Aachenist ja Strasbourg'ist (9. sajand) ning Winchesterist (10. sajandi II pool). Üldse esimene teadaolev orel kristlikus Lääne- Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta
annaabi.ee 
