Pirita klooster Keskaegsest Pirita kloostrist on tänapäevani säilinud ainult varemed, aga tema kõrval seisab kaasaegne kloostrihoone 21.sajandist. Vanast kloostrist on säilinud kõige paremini kloostrikiriku lääneviil ja müürid, nunnade ja munkade eluruumid on osaliselt veel välja kaevamata. Tänapäeval on näha põhiliselt nunnade osa, mis jääb kirikust põhja poole, täpsemalt siiski vaid vanu alusmüüre ja mõningaid keldriruume. Kirikuhoonest lõunaddr ehk jõe poole jäid munkade eluruumid, kuid seda osa täiesti välja kaevata ilmselt ei õnnestu, kuna sinna on rajatud tee ja ehitatud ka maju 20.sajandi alguses. Traditsiooniliselt peetakse kiriku sisspühitsemise aastaks 1436 ja koostri häving sai alguse Liivi sõja ajal (1558-1583) kui Tallinna piirasid kaks korda Vene väed, linna aga kaitsesid rootslased koos linnakodanike ja maakaitseväega. Pirita kloostri rajamine oli osa suuremast liikumisest
See juhuslik avastus tekitas Galileos huvi. Ta asus asja oma tavapärase põhjalikkusega uurima, töötas läbi erinevate klaasitüüpide kumerusi ja kooslusi ning arvutas täpsete matemaatiliste valemite abil välja nende erinevate kumeruste ja koosluste visuaalsed tulemused. 1609. aasta 21. augustil oli ta viimaks valmis ajaloo esimest teaduslike meetoditega valmistatud teleskoopi demonstreerima. Sõpradest ja austajatest ümritsetud ronis ta Veneetsia kampaniili (kirikuhoonest eraldi seisev kellatorn) tippu. Seal lubas ta kõigil järgemööda vaadata läbi oma ,,maagilise suurendusklaasi". Galileole hakkas sadama ohtralt teleskoobi tellimusi. Kuid Veneetsia doodzile kinkis ta selle niisama. Doodz vastas samasuguse heldusega ja käskis Galileo nimetada Padova ülikooli eluaegseks professoriks, kelle aastapalk ulatus ümberarvutatuna üheksakümne tuhande kroonini. Galileo oli nüüd oma õitsengu ja kuulsuse tipul. Sellest hoolimata oli ta õnnetu
Ühtlasi osutus, et kiriku ehitusajalugu on märksa pikem, kui nähtava müüristiku põhjal võiks oletada. Nii leiti siit pikliku ida-lääne-suunalise puitehitise fragmente, mille lääneküljel paiknesid matused. Ehitis pärineb 12. sajandi teisest poolest või hiljemalt 13. sajandi algusest. Väga nappide säilmete põhjal on raske öelda midagi rajatise üldkuju kohta. Siiski on tõenäone, et tegemist on kirikuga. Sel juhul on aga see esimene ja praegu ainus kindel märk kristlikust kirikuhoonest Eestis enne 13. sajandi vallutust ja suurt kristianiseerimist. Kivikinku püstitamist on alustatud kooriosast. See oli praeguse altariruumiga samalaiune, ent sirge lõpmikuga. Ulatuslik ehitusperiood algas nähtavasti 13. sajandi lõpul. Nüüd mindi üle ka uuele vundeerimistehnikale. Tartu all-linn paikneb soisel pinnasel ning alusmüüride suuremat stabiilsust saavutamaks rajati need puidust parvalustele. Ilmselt alustati torni ja sellega
Romaani kirikutele oli omane silindervõlv. Travee- võlvide all. Ilmub kooriruum.Mis kujutab endast pikendust transepti taga. seal tekib ala kus võib laulda koor. see ruum ilmub ~12. sajandil. Suuremad kirikud on ikkagi basiilikad, vahel tehakse tsentraalehitisi kuid harva. [128] ehitatud 12. sajandl, torn ehitati kampaniile, viltu. Itaalias on mõnikord ehitatud ka marmorist kirikuid. vahel kasutatud ka antiikseid sambaid. omapärane on see, et kampaniil on kirikuhoonest eraldi hoonena. teistes kohtades ilmuvad kirikukatusele tornid, torne on mitu ja need on kellatornid. Tüüpiline romaani kirik on Maria Laachi kirik ja just oma katuse poolest. Peaportaalid on gooti ajastul läänes [126] kaaris e. arkaad, kaared omavahel ühendatud piilaritega või antiiksammastega. kõige suurem romaani kirik on hävinud [125] Cluny klooster kirik. oli u. 130 meetrit pikk ja 40 meetrit lai. keskvõlvi kõrgus ~30 meetrit. kloostrist on säilunud vaid 1 sein.
annaabi.ee 
