katvus paarikümnest kuni kaheksakümne protsendini. Leviku sügavuspiir on enamasti meeter kuni poolteist, küündides 1,9 meetrini. Kaislad kasvavad umbes kahe meetri kõrguseks, harvemini võib leida 2,52,7 m kõrgusi taimi. Kolmas valitseja on vesikirburohi, kes kasvab sageli koos pilliroo ja järvkaislaga, või katab põhja ainuliigiliste mõne või mõnekümne ruutmeetri suuruste laikudena, ent paiguti võtab enda alla mitmesajameetrise läbimõõduga väljasid. Kirburohu laigud võivad kohati katta veepinna täielikult. Vesikirburohu sügavuspiir küünib kahe meetrini, kuid suuremad ja tihedamad laigud asuvad poolteise meetri sügavusel; kuni poolemeetrises vees kasvavad taimed väikeste laikudena või hajusalt. Neljas valitseja rooghein kasvab kaldavees 0,22 meetri sügavusel omaette tukkadena, külgnedes pilliroo või järvkaislaga ning moodustades nendega vahel ühiskooslusi. Mõnel
Põlised puud toonitavad sobivalt punastest tellistest hoonete ansamblit ja gootipärast vertikalismi. Põõsastest kasvab lossipargis sarapuu, harilik sirel ja harilik ebajasmiin, suur läätspuu ja tähk- toompihlakas, tiikide kaldail metsistunult pihlenelas. Varemeid ja lossiseina katab kohati harilik metsviinapuu. Metsiku humala väädid põimuvad tiikide lõunakaldal puude- põõsaste ümber. Omapärased on suured sahhalini kirburohu ( Polygonum sachalinense) puhmad. Peahoonest lõunas asuva tiigi läheduses kasvab suur mandzuuria pähklipuu ( Juglans mandshurica), samas ka üks suurelehine pärn ( Tilia platyphyllos). Herbert Raap'i mälestusmärk lossipargis Sangaste lossipark. Ilus ja ühtlasi romantiline koht nt, pulmade korraldamiseks Teine park- metsapark- on avar looduslik ilupuistu tiikide taga kõrguval ligi 2 km. pikkusel ja 0,5 km. laiusel põhja- lõunasuunalisel vallseljakul
Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. Leht võib rulluda ka allapoole, näiteks sugukonnas kanarbikulised (Ericaceae), mürdilised (Myrtaceae). Õhulõhed asetsevad sel juhul lehe alumisel pinnal, karvade vahel. Karvade kaitsefunktsiooni näiteks võib tuua vesi-kirburohu (Polygonum amphibium) vees (f. amphibium) ja maismaal (f. terrestre) kasvavad vormid. Esimese lehed on karvadeta, maismaavormil aga tihedalt karvased. Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest, selgelt eristunud sammaskude esineb harva. Kserofüütide mesofüllis leidub suhteliselt rohkem tugikudet, mis muudab lehe jäigaks. Seda nähtust nimetatakse sklerofülliaks (näiteks rand-ogaputkel -- Eryngium maritimum)
Kevila jõgi ja Peipsi järve vesikond. Viimane kuivendussüsteem rajati 1988. aastal, see on kehtiv ka praegusel hetkel. [6] Taimestiku poolest on uuritav maa-ala ümbritsetud kuusikute ja kuusesesegametsadega. Puuliikidest on esindatud eelkõige kuusk. Karijärvel asuvad väärtuslikud loodusmaastikud jt kaitsealad, meri- ja kalakotka pesitsusala, samuti musta toonekure ning rohunepi pesitsusala. Koht on eriline veel seal kasvavate haruldaste taimede nagu pung-kirburohu, võsu-liivsibula ja sinise emajuure poolest. Inimtegevust on uuritaval alal vähe, 5 el/km 2. Veerežiim on antud piirkonnas auto- või poolhüdromofrne. Maafondi struktuur ja haritava maa kvaliteet on 42-45 hindepunkti, seega kuulub maa kvaliteedi poolest keskmiste hulka. Maakasutus on Karijärvel järgmine: põllumajanduslikku maad 21%, metsa 44%, sood 9 % ja muud maad 26%. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis? app_id=MA10A&user_id=at&bbox=641705.844827586,6464121.99425287,647541.6609195
annaabi.ee 
