jne. Varasema ajaga võrreldes oli Rooma rauaaeg aeg, kus arenes väga ehetekuntst. Ehted olid kvaliteetsemad ja keerukamad. Ehted näitasid inimese jõukust ja ilu, inimesed on tahtnud juba ammustest aegadest väga silma paista. Mina olen näinud palju vanu ehteid, pole päris kindel kas nii vanu, kuid siiski. Vanaema on mullle neid tutvustenud ja rääkinud nende ajaloost, enamjaolt sellest kust on see pärit või kes selle kinkind on. See on väga huvitav ja arvan, et ka tulevikus uurin temalt midagi ehete ajaloost. TÖÖ- JA TARBEESEMED MUINSAAJAL Rooma Rauaajal kasutati relvi vähe. Enamasti kasutati neid küttimisel ja olulisemaks relvaks kujunes Oda. Sellest ajast on Eesti alal leitud mõõku või nende katkeid vaid neli. Selle eest aga kasutati palju kirveid ja neidki oli väga erinevaid tüüpe: õõskirveid, kaeluskirveid ja kirsaskirved. Kasutati ka nugasisd milleta hakkama ei saadud
ema neil enam ei ole. Ema suri juba ammu, kuid isa, kes oli kindral, suri täpselt aasta tagasi Irina nimepäeval. Irina pole kunagi tööd teinud ja loodab seda tulevikus teha, kuna leiab, et selles peitubki õnn. Masa on ainukesena õdedest abielus. Tema mees on Kulõgin, kellele ta läks 18 aastaselt. Kulõgin ei ole halb mees, ta armastab Masat väga, kuid ta ei ole ka kõige targem ja taibukam (nt ta tahtis kinkida Irinale nimepäeva puhul sama raamatu, mis ta oli korra juba lihavõteteks kinkind). Masa on aga temast tüdinenud ja vihkab oma elu, Kulõginit pole ta kunagi armastanud. Irinal on küll palju kosilasi, kuid ta pole veel ühelegi neist läinud. Olgal polegi kellegi hulgast abikaasat valida. Ta töötab koolis ja elab nagu Irinagi koos vennaga. Seal nad siis kolmekesi ongi ja meenutavad isa surma ja seda, kui halb see elu ikka on ning igatsevad tagasi Moskvasse. Nad on kõik väga targad ja oskavad mitmeid
nduslooline eruditsioon. Kui hiljem hakkasin lugema autoreid, kellest selles raamatus juttu on, olin pettund, kuna kirjandus ise ei olnd nii huvitav, kui olin lootnud. Minu kujutlus kirjandusest ei vastand tegelikkusele. Igasugu katalooge, ülevaateid ja lo etelusid uurin praegugi vahel. Lapsepõlves Ülikooli tänaval aga oli üks minu lemmikraamatuid loomulikult Eesti Entsüklopeedia, mille vanaisale oli kinkind väljaandja - k/ü Loodus ja mis imekombel sõjatulest puutumata oli jäänd. Entsüklopeediat uurides veet sin ma palju tunde ja kahtlemata on see aidand kujundada minu maailmapilti, mida ehk võib nimetada entsüklopeediliseks: ta on sama kirju ja parasjagu pealiskaudne
on õitevaipa suikund vana saar. Seal nende all sind nägin esmakordselt, sest ajast jälgib mind su silmapaar. Refr. On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid. Kuid selliseid kui sinul haruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid. Su silmis nägin pisut suverõõmu, ja pisut sügisnukrat igatsust. Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk on õige pisut ülemeelikust. Refr. On silmi siniseid ... Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks, vaid igatsuse mulle kinkind ta. Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka, küll tuleb päev, mil õnnelikuks saad. Refr. On silmi siniseid ... Kui tulen üksi nende puude alla, mul sosistades lausub vana saar: Mis elus juhtuks, ära vannu alla, 23 tea, sinuga on armas silmapaar. Refr. On silmi siniseid ... Pistoda laul Paul-Erik Rummo / Uno Naissoo Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl või peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi veel.
annaabi.ee 
