Kõigepealt jõuan eeslinna ning seejärel all-linna. Linna südamesse ehk turuplatsile viivad kõik peatänavad. Kuna solk ja prügi visatakse elumajade akendest otse välja, on linnatänavad sageli mustad ja räpased. Tänavatel jalutavad tihti inimeste koduloomad. Tihtipeale on tänavad nii kitsad, et neis ei mahu hobusega sõitma. Tänavanimed on sageli seal töötavate ja elavate ametimeeste järgi. Mina ratsutan alati läbi Kinga tänava, kus töötab palju kingseppi. Seal on alati palju rahvast, sest inimesed soovivad oma jalanõusid parandada. Kõik ametimehed töötavad ja elavad ühes majas. Elumajad ehitatakse puust või kivist. Kuna majad on omavahel ühenduses, levib tulekahju kiiresti kõrvalmajja. Majad on tavaliselt 2 korruselised ning ülemisele korrusele minnakse redeliga. Kui maalapi suurus võimaldab, tehakse maja taha ka peenar. Vahel kohtan ma linnas pidalitõbiseid, kelle tunnen ära näo ees kantava riide järgi.
said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma
Mõnes käsitööharus, nagu puutöös, kudumises, riidevärvimises, saavutasid maakäsitöölised suure oskuse ning nende tooted levisid naabermõisates ja linnaski. Et valdava osa vajalikest käsitöötoodetest valmistas iga talupoeg endale ise, siis võib arvata, et enamik neist maakäsitöölistest töötas rohkem mõisa tarbeks. 16. Sajandist alates on allikais mainitud mõningaid mõisate rahapalgalisi käsitöölisi, nagu kanguruid, köösnereid, rätsepaid, kingseppi, puuseppi ja tislereid (entsüklopeedia 1998). 18. sajandi teisest poolest on allikais mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiirilisemalt eristatud. Oma kasvavate vajaduste ja tärkava luksusjanu rahuldamiseks vajas mõis peale talupoegade käsitöö ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega mõisakäsitöölisi. Neist olid paljud saanud väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna tsunfimeistrirte juures ning neid leidus peaaegu igas teises Eesti mõisasa
Rahvanalja pilkeobjekti-valik on omapäraselt "tsentrifugaalne". Väga teravasti töötab sotsiaalne "meie"-teadvus alt üles: sulane pärib naljandis võidu peremehe, talumees vaimuliku või aadliku, kellamees või köster pastori, toapoiss või kutsar härra üle; uuemas poliitilises naljas on tegelaskujud kaasaegsed, kuid pilke põhisuund ikka alt üles. Samal ajal pilkab naljand ka "marginaale" -- käsitöölisi (eriti rätsepaid ja kingseppi) ja kaupmehi, asotsiaale ja kerjuseid. Etniline lõige on pilgete adresseerimise teine põhilõige. Naaberrahvaste ja -hõimude vaheline vastastikune või ühesuunaline pila (nn. blason populaire) on kõigi ajastute folklooridele omane universaal. Uurijad (nt. Christie Davies) on koostanud detailseid nimistuid ja skeeme selle kohta, millised rahvad milliseid traditsiooniliselt pilavad. Suuremate rahvaste jaoks on kujunenud
said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. 19. sajandi keskpaiku muutus Põhja-Eestis, eriti Harju-ja Virumaa mõisates kartul tähtsaimaks põllukultuuriks. Lõuna-Eestis saavutas selle koha linakasvatus. Väga oluliseks kaubalise põllumajanduse haruks muutus meriinotõugu peenvillalammaste kasvatus. Hakati
annaabi.ee 
