jalaväelaste veel teatud arv kergelt- relvastatud jalaväelasi ja ratsanikke. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Eelkõige heitsid sõdurid vastase pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbi alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegiones teenisid ainult Rooma kodanikud. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Religioon
ühefaasilise rühmaliiniga lubatakse ühendada kuni 20 valgustuspunkti (valgusti või pistikupesa). Liigvoolude (lühis või liigkoormus) korral lülitavad eriseadmed hetkeliselt ohus olevad võrgud välja, kaitstes neid niiviisi võimalike vigastuste eest. Kaitseseadmeteks on sulavkaitsmed või kaitselülitid (automaadid), mis ühendatakse tavaliselt toite- ja jaotusliinide algusesse. Kaitseaparaadid (sulavkaitsmed, automaatlülitid jm.) paigaldatakse harili- kult jaotusseadmetesse (-kilpidesse. Valgustus- ja jõuseadmete kaitseks kasutatakse laialdaselt sulavkaitsmeid. Sulavkaitsmed on kõige levinenu- mad ja lihtsamad kaitseseadised, mida kasutatakse madalpingetarbijate ja võrgu kaitseks lühiste eest. Ehituse järgi jaotatakse kasutatavad madalpingekaitsmed järgmiselt: korkkaitsmed, kinnised fiibertoruga padrunkaitsmed ja kinnised kvartsliivaga täidetud padrunkaitsmed. Sulavkaitse ei kaitse elektrivõrku liigkoormuse eest. 6 amprine kork
Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte
kus kirjeldatakse 49964 m¨arki. 17 Suure m¨arkide arvuga paistavad n¨aiteks silma rohu , puu , vee , naise , niidi , putuka , metalli jt. m¨argiv~otmed. 15 Luukiri bokumon Luukirja kohta kasutatakse termineid (), samuti ka , (tortoise-shell writing). Luukirja nimetus tuleb sellest, et m¨ argid graveeriti ennustamisel kasutatavatesse kilpkonna kilpidesse v~oi looma- ning inimkontidesse. M¨arkide funktsioon oli ennustatu u ¨lest¨ahendamine. K~oige muistsemad m¨a rgid on dateeritud kuni 3300 aastat vanadeks, p¨arinedes Yin ajastu l~opust [ 84, lk.6], kui kirjas¨ usteem oli juba u ¨snagi v¨alja kujunenud ning kasutusel 400500 m¨arki. M¨arkide tekkeaeg peaks seega ulatuma m¨argatavalt varasemasse aega, arvatakse, et kolmandasse aastatuhandesse e.m.a. Yin perioodil kirjutati m¨arke
annaabi.ee 
