Joo või sind ootab liiklusõnnetus! Energiajook Traffic Inimeste tähelepanu äratamiseks on nii mõnedki ettevõtted panustanud piiripealsetele reklaamidele. Nende hulgas ka Saku Õlletehas, kes reklaamis energiajooki Traffic, kuid ületas sellega piire. Reklaami sisuks on noored, kes on keset ööd kusagile teel. Hetke pärast kuuleb kiljatust, kummivilinat ning plekikolinat. Arusaadavalt näidatakse, et väsimuse ning sõitjate hoolimatuse tõttu on toimunud autoavarii. Kohe pärast aktsiooni edastatakse vaatlejatele sõnum: kui juht oleks joonud pudeli Trafficu energiajooki, oleks seltskond hommikuks kindlasti kohale jõudnud. Lahti seletatult peaksid kõik inimesed, kes end autoroolis vähegi väsinuna tunnevad energiajooki Traffic tarbima ning kõik liiklusõnnetused jääksid olemata. Nii lihtne see ongi.
Opmann Vinteril oli üsna suur tüli ka Võllamäe Päärnaga. Miina oli Päärnale kõnelenud, et Vinter on mõnelgi korral nii talle kui ka teistele toatüdrukutele ligi tikkunud. Päärn seda kuuldes loomulikult ei rõõmustanud ning ütles Miinale sedagi, et ta mõisast üldse ära tuleks. Tütarlaps ei võtnud peigmeest kuulda ja arvas, et ta tuleb Vinteriga toime. Ühel vihmasel ööl tikkus aga opmann siiski teenijannale ligi. Õnneks juhtus Võllamäe Päärn ligiduses olema ja Miina kiljatust kuuldes tormas noormees kohe aknast sisse. Päärn tasus opmannile selle teo eest suure keretäiega. Mõistagi kaebas Vinter juhtumist mõisnikule, kuid lisas juttu palju alatuid valesid. Niiviisi saigi opmann pikalt plaanitud kättemaksu Päärnale täide viia. Päärn viidi haagikohtuniku juurde ja Miina mõisatalli, kus nad mõlemad said armutult peksa. Õnneks jõudis ka õige versioon toimunust päevavalgele. Opmanni karistus oli oma töökoha kaotus mõisas. Rehepapp
Robert. Peale seda küsitles ,,Vana" kanoonik Pennyfatherit. Kuid see oli mõtetu, sest kanoonik ei mäletanud mitte midagi. Õhtul läks ta Bertrami hotelli, õues oli udu. Ta soovis rääkida miss Marplega. Miss Marple jutustas ,,Vanale", kuidas ta oli näinud Elvirat ja võisusõitjat koos kohvikus istumas, see tekitas talle muret. Nad rääkisid kanoonikust, kui järsku kõlas pauk, õnneks oli see automootori tagasilöök. Natukese aja pärast kostis uus, valjem pauk, siis oli kuulda kiljatust ning teist pauku. Vanemisnspektor liikus kiiresti kiljatuste poole. Ta leidis tänaval istuvat tüdrukut, Elvirat, ning Elvira jalge ees lamas uksehoidja Michael Gorman, kes oli surnud. Neiu jutustas, et ta olevat tahtnud minna hotelli, kuid siis kõlas pauk, kuul oleks peaaegu ta kõrva riivanud, siis jooksis Michael ta ette, kostis teine pauk, ning uksehoidjast iirlane lamas surnult maas. Vestibüüli astus suurt kasvu politseinik ja neiu. Lift tuli alla, uksed avanesid ning
Ainult vaikselt, vaevalt märgatavalt raputas ta pead. «Kas kuuled, vanamees,» ütles Oodo uuesti, «sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see sulle rõõmu?» Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo. See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.» Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled vuhisesid sinna-tänna -- ei muud häält enam, ainult tule pragin . . . 89 Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga need, kes õnnetu tuleroaks saanud poisi nägu olid näinud, raputasid vaikselt pead. Kahtlane imestus täitis kõiki
Gringoire'i teravalt ülalt alla silmitseda. Pärast seda takseerimist ajas ta, nagu Gringoire märkas, oma huuled mossi nagu ennistki. Siis astus ta jälle edasi. Too huulte mossitamine andis Gringoire'ile põhjust järelemõtlemiseks. Kahtlemata oli selles kaunis grimassis põlgust ja pilget. Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel tänavanurgal, kus ta tüdruku silmist oli kaotanud, läbilõikavat kiljatust kuulis. Ta kiirustas sammu. Tänav oli pime. Siiski andis õliga immutatud paklane taht, mis tänavanurgal raudvõre taga neitsi Maria jalgade ees põles, Gringoire'ile võimaluse näha, kuidas mustlastüdruk rabeleb kahe mehe käes, kes ta appikar-jumist katsusid summutada. Vaene väike kohkunud kit-seke laskis oma sarved alla ja mökitas. «Hei, öövahid, appi!» hüüdis Gringoire ja ruttas lähemale. Uks meestest, kes tüdrukut kinni hoidsid, pöördus tema poole
annaabi.ee 
