pesa tegemisest neis randades. Paljud kiskjad teavad kilpkonnade pesitsusaega ja kogunevad selleks ajaks randa, et hävitada pesi ja toituda munadest. Üheks peamiseks kiskjaks on pesukaru. Kõik kiskjad kokku hävitavad umbes 90% pesadest. Merikilpkonnad veedavad enamus oma elust mõõduka sügavusega rannikuvetes. Sel põhjusel on nad ka äärmiselt haavatavad ja jäävad silma ka kaluritele. Suur osa kilpkonni saavad röövpüügi tõttu hukka. Neid püütakse nii toiduks kui ka nende kilbise pärast. Paljud jäävad lihtsalt kogematta kinni kala ja kreveti püünistesse, mida ei korjata piisavalt kiiresti ära. Nii võib kilpkonn sinna ära lämbuda, vaatamata oma võimetele kaua hinge kinni hoida. Vette visatud praht võib välja näha nagu toiduobjekt. Plastikut manustanud kilpkonn aga kannatab tõsiste tagajärgede all. Plastmass pole tema jaoks seeditav, lisaks sellele on see ka mürgine. Nii kahjustab kilpkonn oma seedesüsteemi ja see takistab tal saamast toitaineid kätte
Üksnes nõrgad ja haiged kalad langevad kilpkonna saagiks ja niimoodi täidab sookilpkonn kalade asurkonnas looduse sanitari rolli. Toidujahil lähtub sookilpkonn mitte niivõrd nägemises kui teravast haistmisest. Ajalugu Ajalugu. Siin tasuks eristada ajalist ja ruumilist vahemaad, sest möödaniku loodus ja ilmastikuolud erinesid tänapäevastest mitme näitaja poolest. Niisiis, kaugemast ajast on meieni säilinud sookilpkonna jäänuseid, peamiselt kilbise tükke. Senised leiud kolmest meie noorema kiviaja asulakohast Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt pärinevad 40005000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla
moodustab koos tipulüliga sabauime. Vähk kõnnib pea ees, aga ujub saba ees. Vähil on kolm paari lõugu ja kolm paari nn lõugjalgu, mis on lõugadele abiks. Vähil on liitsilmad, mis paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel. Ohu korral saab ta need Seljakilbi alla tõmmata. Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib[4]. Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Emased vähid võivad olla kuni 18 cm, isased kuni 25 cm, enamasti nad siiski nii suureks ei kasva. Vähkide värvus võib olla pärilik, kuid see oleneb ka toidu koostisest ja põhja värvusest: liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad[1, 2, 5]. 6.2 Siseehitus Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk. Seedeelundkonna ehitus ja vähi toitumine on üsna omapärased
Sobivais niisketes ja jahedates tingimustes püsivad vähid kuival elus mitmeid nädalaid. Isaseid ja emaseid vähke saab üksteisest kõige kergemini eristada vaid isastel esinevate sugujalgade järgi, mis asuvad neil kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal (joonis 2). Emastel sugujalad puuduvad. Lisaks on isastel suhteliselt suuremad sõrad, emaste lakk on lamedam ja laiem kui isastel. Vähi pikkuseks loetakse tema keha pikkust nokisest e. otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta. 1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3) Kasv ja kestumine Vähid saavad kasvada vaid kesta vahetades. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes üle 8 kraadise veetemperatuuri juures.
annaabi.ee 
