12. sajandil tehti kilbid kolmnurksed ja pisut ümaramad. 13. sajandil muudeti kilbi ülemine osa sirgeks. Pikkuselt ulatus alati kilbi alumine ots üle põlvede, et kaitsta löökide eest, mida üritati anda põlvedesse. Kiiver Kiiver on kaitseotstarbeline peakate, mis on olnud läbiaegade olulisel kohal kaitse- relvastuses, kuna peahaav võib otsekoheselt sõdalise surmata. Lisaks sõjalisele eesmärgile olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtne rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus ka vähem kaitset. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aastal. See sarnanes potile tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud. Kiiver ise oli suhteliselt umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja 14. sajandi lõpul. Algul sel kiivril puudus näokaitse, kuid metall katiis kukalt ja pea külgi
ka üle õla rihmaga seotud. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Kiivrid Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask, kuid kõiki neid on säilinud väga vähe. Peale sõjalise eesmärgi olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivrite all kanti samuti polsterdatud mütsikest, et lööke pehmendada. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aasta paiku. Pottkiiver sarnanes potile: tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja alles 14
Eestlaste seas olid laialt levinud nahkmütsid, mis olid raudvitstega tugevdatud. Neid valmistasid kohalikud sepad. Ristirüütlitega tulid Eestisse ka raskemad, üleni metallist kiivrid. Kiivrid olid tihtipeale kaunistatud ning valmistatud erinevatest metallidest ühel kiivril võis olla nii pronksist kui ka rauast osi. Kiivrid olid tol ajal väga kallid ja vedelema ei jäetud neid mitte kuskile. Isegi surnutega hauda kaasa neid ei pandud, sest headest kiivritest oli alati puudus. Kilp Kilp oli muinasajal kõige levinum sõjapidamisvahend neid kasutasid nii jalamehed, ratsanikud kui ka vaesed inimesed. Sõltuvalt materjalist võis kilpide hind ja kvaliteet väga laialt varieeruda. Eestlaste seas olid laialt kasutatud puidust kilbid, mis olid kaetud nahaga. Palju käib jutte tammepuidust kilpidest, kuid arvata on, et selliseid väga palju ei kasutatud, sest tammepuit on väga raske
Parematel mõõkadel olid koguni nimed. Eesti muinasaja lõpu kilbid olid ilmselt ilma rauast kupaldeta. Kilpide leiud Lätis osutavad, et need olid valmistatud kuuse-, männi- või haavapuulaudadest paksusega üldiselt alla 1 cm. Vahel olid kilbid nahaga pealistatud, vahel mitte. Liivlaste haudadest leitud kilbid olid kaunistatud maalingutega otse laudadel, vahel ka kilbi siseküljel. Osa Lätist saadud kilpe olid ka mandlikujulised. Eestlaste rõngasrüüdest ja kiivritest pole peaaegu jälgi säilinud. Tõenäoliselt polnud need eriti laialt levinud, kuid kindlasti mitte ka päris tundmata. 11.sajandi relvaleid Viltinast Asustus Muinasajal võis Eestis elada 120 000-180 000 inimest. Täpset elanike arvu pole aga teada. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna
annaabi.ee 
