haletsust saada. Isegi lapse kõrvalt oli Krõõt täie tööinimese eest väljas, kuigi see oli tema jaoks ilmselge liig. Alles Krõõda surivoodil hakkas Andres mõistma, miks naisel on kõik need aastad nukker ja vaevatud nägu olnud. Andres polnud kunagi mõelnudki sellepeale, et Krõõt võiks surra tuues ilmale kauaoodatud poja. Krõõda surivoodil lubas Andres kergendada naise koormat, arvestada edaspidi ta kiitsakat välimust või teha ükskõik mida, kui see vaid naise päästaks. Kuid kahjuks polnud enam midagi teha. Andres ja Krõõt armastasid teineteist ja austasid teineteise kavatsusi, kuid viimane sõna jäi siiski mehele. Enamasti said nad hästi läbi, kuigi vahel tuli ette ka mõni lahkarvamus ja väiksem tüli.
Ta väidab, et viibis Jesua kohtumõistmise juures ja sõi Kantiga õhtust, kuid need oleksid reaalselt täiesti võimatud. Tema saatanlik pale ilmub ka varieteeteatris, kus ta mustkunstietendust annab. Müstilised tegevused toimuvad ka korteris, kus ta elab. Tema tõeline isiksus paljastub aga alles ballil, kus ta peremehena surnud hingi kostitab. Korovjev on Wolandi üks kaaslane, kes nimetas end tema tõlgiks. Teda on kirjeldatud kui kiitsakat meest, kes kannab näpitsprille ja kulunud ülikonda ning käitub veiderdajana. Korovjev liigub tihti ringi koos Peemotiga, ühe Wolandi teise kaaslasega. Peemotit kujutatakse suure musta kassina, kellel on palju inimlikke omadusi. Ta võib ennast ka inimeseks muundada. Romaanis on tema see, kes varieteeteatris inimesel pea otsast tõmbab, politseile vastu hakkab ja neid püstoliga tulistab. Wolandi kaaskonda kuuluvat Azazellot võib nimetada nende kamba kõige kalgimaks
Peategelased Peeter, Heino ja Siska on kõik erinevad ja omamoodi karakterid. Nendest esimene on tuntud kui ,,krutskimees". Tal on alati mõni kavalus varrukast võtta ning ta ei mata mitte ühtegi ideed maha, olgu see nii pöörane ja ohtlik kui tahes ning viinaraha eest tehakse kõike. Näiteks varastasid nad omaenda ehitusmaterjali, et raha teenida. Peetrile meeldis öelda, et kui keegi teine sinu tagant ei varasta, peab seda ise tegema. Heinot kirjeldati kui kiitsakat ning lühikest poissi, kel elukogemusi vähe. Ta on pisut arg ning kuigi ta kahtleb, ega pole just kõige aldim Peetri ideedega kaasamineja, annab ta alati järele ning tänu sellele satub põnevatesse ning meeldivatesse olukordadesse. Miskipärast mõjub ta naissoole kui magnet ning suudab peale mitme tüdruksõbra ka isaks saada. Siiski on ta hella südamega ning ei suuda kärbeselgi halba teha, nii ka südameasjades ning selle tõttu vaevleb kahetsuspiinades
on kade ja Mari tegelikult oleks isegi nõus. Lõpuks palus Tõnu aega juurde. Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud - see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud küsimise jaoks. Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud "ei" ega öelnud "jaa", ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on - mõtles Tõnu, - mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas "jaa" või "ei"
annaabi.ee 
