RADIOAKTIIVSUS Kuidas mõõdetakse? Neeldumisdoosi ühik on grei (Gy) Efektiivdoosi mõõdetakse siivertites (Sv) Kiirgust mõõdetakse bekrellides (Bq) Millised kiirgused kahjustavad? Kiirguskahjustus Kiirgus kahjustab kõige enam DNAd Kiiritustõbi tekib, kui inimene saab lühikese aja jooksul palju kiirgust Kiirguse mõju lootele sõltub loote vanusest ja kiirgusdoosist Radioaktiivse kiirguse kahjustused võivad ilmneda ka aastaid hiljem Tänan tähelepanu eest! Eliis Penek, Sander Timm, Reio Viikoja 12.A Kasutatud allikad http://www.sott.net/image/image/s3/61333/full/Fukushima_D ai_ichi_420x0.jpg http://2.bp.blogspot.com/-PgjpRIlCQig/TX4DPTac8DI/AAAAAAA AB7k/9Tjsq5-XgV4/s1600/Fukushima%2BDaiichi%2BNuclear%2BPl ant.jpg http://www.infiniteunknown.net/wp-content/uploads/2011/03/
ja raskemal juhul isegi surma. Siiski on beetakiirgusega kaasnev gammakiirgus inimesele palju ohtlikum. gammakiirgus suurima sagedusega kiirgus Radioaktiivsuse mõju Kiirguskahjustuse olulisim “märklaud” on DNA Äge kiiritustõbi tekib, kui inimene saab lühikese aja jooksul suure kiirgusdoosi Kiirguse mõju lootele sõltub loote vanusest ja kiirgusdoosist Radioaktiivse kiirguse kahjustused võivad ilmneda ka aastaid hiljem Radioaktiivsuse positiivne mõju Meditsiinis saab katsetada ravimeid : märgitud aatomite meetod osa elementideks asendatakse radioaktiivse isotoobiga, mis saadab signaale. Vähiravi. Arheoloogias määratakse leitud esemete vanust. Poolestusaeg Näitab, kui pika ajavahemiku möödumisel muutub aine kogus poole väiksemaks.
ilmaasjata, kuid vajalikke uuringuid pole mõtet vältida. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik! Tänapäeva maailmas on kiiritushirmust tekkinud kahjustused tunduvalt enam levinud kui kiirituskahjustused. Kiiritushirmu kahjustus on meditsiinilistest protseduuridest keeldumine, aga ka enese liialdatud jälgimine pärast ioniseerivate kiirte toimealas viibimist. Kiirguse mõju ainele iseloomustatakse neeldunud doosi abil. Et hoiduda liigsest kiirgusdoosist, kasutavad kiirgusallikate vahetus läheduses töötavad inimesed kaasaskantavaid dosimeetreid. Doosi jälgimiseks kõlbab ka valguskindlas paberis film, mille ,,tumenemine" ilmutamisel näitab seda läbinud kiirguse doosi. Efektiivsemad on aga näiteks luminestsentsdosimeetrid, mis reageerivad vahetult kõrgenenud radiatsioonifoonile. Seoses tehnika arenguga (tuumaelektrijaamad, tuumakiirguse kasutamine meditsiinis jne) kasvab suurel määral radiatsioonioht ka bioloogilistele
4. tunnis näidatakse, et järelevalve all olevate kiirgustöötajate keskmine tegelik doos on 1,1 millisiivertit aastas. Iga aasta sellist keskmist doosi saavate töötajate keskmine aastane sunnaga lõppeva vähi risk on üks 26 OOO-st. ICRP on arvamusel, et elanikke ohustavate riskide vastu tuleb võidelda, kui nad ületavad taseme üks 10 OOO-st aastas. Kiirgustöötajate tööiga loetakse 18. eluaastast kuni 65. eluaastani, kuid elanikud on igas eas ja seetõttu on neil kiirgusdoosist saadavoht ka suurem. Niisiis, keskmine ,riskitegur on 5% siiverti kohta ja 1 millisiivertisest aastadoosist tulenev risk on üks 20 OOO-le. Elanikkonna riskitegurid muutuvad koos vanusega ja ohtu saab vähendada vaid keskmist aastariski vähendades. Arvestades ealisi mõjusid on keskmine risk 1 millisiivertisest iga-aastasest doosist üks 33 OOO-st. ICRP aktsepteerib seda kui äärmist vastuvõetavat riski taset. Sellise aastadoosi taseme juures on surmaga
inimese naha välispinda, mis koosneb peamiselt surnud rakkudest. Elusrakke võib alfa-kiirgus kahjustada juhul, kui kiirgust emiteeriv nukliid satub organismi sisse, näiteks hingamisteedesse. Seal saab alfaosake otsekontakti kaitseta epiteeli rakkudega bronhides ja kopsude alveoolides. Radooni peetaksegi suitsetamise järel kopsuvähi riskitegurina teisel kohal olevaks. Sõltuvalt radoonist tulenevast kiirgusdoosist ja selle eksponeeritud elukeskkonna hulgast hinnatakse radoonist põhjustatud kopsuvähi juhtude arvuks Rootsis 300 1500 aastas, Soomes 200-600 ja Eestis võiks see esialgsetel hinnangutel olla 100-120 juhtu aastas. [7, lk 9] Suitsetamine tõstab järsult radoonist põhjustatud kopsuvähi riski. See seletub asjaoluga, et ruumis suitsetamisel tekib õhus väga palju osakesi, mis on efektiivseteks radooni tütarisotoopide efektiivseteks kandjateks
Radoon on üks vahelüli loodusliku uraani (U 238) lagunemisel stabiilseks pliiks. Radooni tütarisotoopid on metalliioonid ja kinnituvad õhus lenduvate tolmuosakeste külge või mitmesugustele pindadele (seinad, kardinad jne) ning emiteerivad kas alfa- või beeta- kiirgust. Kuna uraani leidub suuremal või vähemal määral kõikjal maakoores, siis leidub kõikjal ka radooni. Looduslikest allikatest saadavast aastasest kiirgusdoosist (umbes 2,4 mSv) annab radoon ligi poole. lfa-kiirgus neeldub mõne sentimeetri paksuses õhukihis ja ei suuda läbida näiteks paberilehte ega nahka. Seega ei ole radoon väliselt ohtlik. Samas satub radoon koos tütarisotoopidega organismi sissehingamise teel ning suurendab kopsuvähki haigestumise riski. Ruumidesse satub radoon hoone alusest pinnasest, ehitusmaterjalidest, dussi- ja kraaniveest ning tehnoloogilistest avadest. Hoones on sageli
Alfa- kiirguse väikese tegevusulatuse tõttu jääb suurem osa temast pidama inimese naha välispinda, mis koosneb peamiselt surnud rakkudest. Elusrakke võib alfa-kiirgus kahjustada juhul, kui kiirgust emiteeriv nukliid satub organismi sisse, näiteks hingamisteedesse. Siin saab alfaosake otsekontakti kaitseta epiteeli rakkudega bronhides ja kopsude alveoolides. Radooni peetaksegi suitsetamise järel kopsuvähi riskitegurina teisel kohal olevaks. Sõltuvalt radoonist tulenevast kiirgusdoosist ja sellele eksponeeritud elanikkonna hulgast hinnatakse radoonist põhjustatud kopsuvähi juhtude arvuks Rootsis 300- 1500 aastas ja Soomes 200-600. Eestis võiks see esialgsetel hinnangutel olla 100-120 juhtu aastas.[ 4 ] Suitsetamine tõstab järsult radoonist põhjustatud kopsuvähi riski. See seletub asjaoluga, et ruumis suitsetamisel tekib õhus väga palju osakesi, mis on efektiivseks radooni tütarisotoopide kandjateks.
mida suurem oli doos, seda rohkem esines uuritute hulgas vähki haigestumist. UK 6500 anküloseeriva spondüliidiga patsienti raviti röntgenkiirgusega. Keskmine doos oli 3 Gy . 6500 patsiendist 30 tekkis leukeemia, oodatud leukeemiate arv nii suures grupis oleks olnud 7. Ligi 80 000 H&N ohvrit on hoolega uuritud, ellujäänutest 126 surid leukeemiasse. See on kaks korda suurem, kui samasuuruses grupis eeldaks. Leukeemia teke oli seotud ohvri asukohaga plahvatushetkel, seega sõltus kiirgusdoosist, kõrgem oli leukeemiate teke suuremaid doose saanute grupis. See tõestab doosi ja toime vahelist sõltuvust - mida suurem on doos, seda suurem on risk. Samuti suurenes haigestumine mao-, kopsu- ja rinnavähki. Need tekkisid hulk aega hiljem ja kuna jälgimine jätkub, avastatakse uusi vähijuhte ka veel praegu. Jaapani aatompommi ohvrite uurimisel saadud andmed näitavad, et on olemas kindel ajavahemik (latentsiperiood) kiiritada saamise ja sellest tekkinud vähist põhjustatud surma vahel
annaabi.ee 
