von Risbieter oma kihluspeole kauni aadlipreili Agnesega. Risbieter on saanud päranduseks Püha Brigitta säilmetega reliikvialaeka, mida aga ihaldab enda valdusse klooster eesotsas abtissi ja jesuiidist vend Johannesega. Rüütel nõustub kalli reliikvia kloostrile üle andma kuid alles pärast laulatust Agnesega. Teel Risbieteri mõisa kohtuvad Hans ja tema pruut vabamees Gabrieliga. Gabrieli ja Agnese vahel tekib säde, millest järgnevate hoogsate seikluste käigus kasvab leek. Kihluspeo nurjavad mässajad ning Gabriel päästab Agnese verepulmaks muutunud peolt. Peagi on nende kannul nii kloostrivennad kui Ivo Schenkenbergi röövlisalk. Telgitaguseid niite tõmbab salakaval vend Johannes. Agnese käe ja südame pärast võitlevad lõpuks lausa kolm rivaali Hansu ja Gabrieli kõrval ka viimase kasuvend Ivo. Vend Johannes aga plaanitseb reliikvia nimel pühitseda Agnese hoopis nunnaks. Kurjad jõud veeretavad ränki katsumusi peategelaste
Teised tegelased: Antonida peigmees Bogdan Sobinin (tenor), Poola sõdurid, Vene talumehed jt. Tegevus toimub 1612. aasta hilissügisel Moskva lähedal külas. Käimas on Poola ja Venemaa vahelised sõjad, kus kord on edu poolakatel, kord venelastel. Sõjaolukorra tõttu on takistatud ka Sussanini tütre Antonida pulmad, sest tema peigmees sõdib poolakate vastu. Kui tuleb teade, et poolakad on Venemaalt peaaegu välja tõrjutud, korraldavad Antonida ja tema peig suure kihluspeo. Ootamatult saabuvad peole ka poola sõdurid, kes nõuavad, et Sussanin juhataks neile teed Moskvasse, kuid Sussanin keeldub. Siis proovivad nad teda kullaga ära osta – Sussanin teeskleb, et on nõus, tegelikult aga plaanib poolakad paksu metsa ära eksitada. Tema kasupoeg ja Antonida peigmees koguvad oma salga, et minna Sussaninit päästma. Neljanda vaatuse sündmused toimuvad tuisusel ööl metsas. Sussanin on kogu poolakate salga juhatanud paksu metsa, mehed
määratud 1745.aasta 28.juunile. Siis võttis Sophie vastu uue usu juba sisemisest veendumusest, osaledes tseremoonial loomuliku väärikusega, pälvides sellega keisrinna ja õukonna tunnustuse. Sellest hetkest alates oli tema nimi Jekaterina Aleksejevna (Katariina), ning ta võttis vastu Venemaa suurvürstinna tiitli. Järgmisel päeval toimus Katariina kihlumine Peetriga. Selleks oli Jelizaveta näinud palju vaeva ning korraldanud suurejoonelise idamaises stiilis kihluspeo – ainuüksi sõrmused maksid juba 50 000 taalrit. Nooruke suurvürstinna puistati hinnaliste kingitustega üle. Jelizaveta määras ka Katariinale isiklikud õukondlased ja ka suhted Peetriga olid algul head. Katariina ei pidanud teda küll ideaalseks abikaasaks, kuid kavatses teda ise vormida. Noorpaari õnne pani tõsiselt proovile 1744. aastal Peetri haigestumine rõugetesse, mis tema välimust lõplikult moonutas. Senimaani oli Katariina
Kihluse puhul korraldatav lõuna-või õhtusöök või kohviõhtu toimub neiu vanemate pool. Külalised kannavad pärastlõunariietust, pruut pastelltoonis kleiti või kostüümi ning peig aastaajaga sobivat ülikonda. Peolauda ehib peigmehe või tema perekonna kingitud valgetest või roosadest lilledest kimp. Peolauas istub tulevane pruutpaar kõrvuti ja pruudi vanemad teineteise vastas. Aukohtadel, neiu vanemate paremal käel, istuvad noormehe vanemad ja vanavanemad. Kihluspeo puhul harilikult kingitusi ei tehta. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) 2. PULMAD 2.1 Eesti pulmade tradistioonid Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar.
Seks puhuks korraldati kihluspidu. Mõnedel juhtudel saadeti laiali kihlakaardid. Tavaline kihlakaardi tekst oli järgmine: ILLA KARDNA HENN TARRAND Narva 7.VII 1939 Tallinn Tavaliselt kirjutati kohanimed kaardile vaid siis, kui pruut ja peigmees elasid erinevates kohtades. Pruudi elukoht kirjutati vasakule , peigmehe elukoht paremale. Varasematel aegadel kutsuti kihluspeole ainult kõige lähedasemad perekonnaliikmed ja sõbrad. Tavaliselt oli kihluspeo korraldamine pruudi ülesanne. Kihluspeol istub pruutpaar kõrvuti, nende vastas pruudi vanemad. Peigmehe isa istub majaproua , ema- majahärra kõrval. KIHLASÕRMUS Sageli ostetakse laulatussõrmused valmis juba kihluseks ja kantakse neid kihluse tunnusena vasaku käe teises sõrmes. Kui rahakott lubab, kingib peigmees pruudile kihlumispäeval kalliskiviga sõrmuse. Kink antakse üle
annaabi.ee 
