liikumise levimine üle kogu maa. Kui eestikeelne ajakirjandus avaldas teateid sellest, mis Eesti maakondades sündis ja missuguseid rahvuslikke üritusi toimus, siis oli sellel informatsioonil ärksamaid ja haritumaid eestlasi ühendav ja aktiviseeriv tähendus. ,,Perno Postimees ehk Näddalileht" J.Jannseni toimetamisel, sai suure leviku osaliseks. Jannsen toetas rahvuslikku eneseteadvust, arvustas ümberrahvustumist, propageeris koolihariduse tähtsust, nõudis kihelkonnakoolidesse ilmalikke õppeaineid ja võitles väljarändamise vastu, võttis senise ,,maarahva" asemel omanimetusena kasutusele mõiste "eestlased".Teda hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi avastada. 19.saj. teisel poolel saabki ilmalik kirjandus kultuuriliselt tugevama positsiooni. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus,
,,Tattnina" - Rehetoas oli seni põletatud pilakust peergu, vahel ka puust või metallist küünlajalas kodus valmistatud lambarasvast küünlaid. Väikesed klaasita petrooleumi- või õlilambid ehk tattninad, võeti kasutusele 1860 aastail. ,,Eesti Postimees" - 1860. aastate teisel poolel tõusis eesti juhtivaks ajaleheks Jannseni ,,Eesti Postimees". Ajaleht toetas järjekindlalt rahvuslikku eneseteadvust, arvustas ümberrahvastumist, propageeris koolihariduse tähtsust, nõudis kihelkonnakoolidesse ilmalikke õppeaineid ja võitles väljarändajate vastu. ,,Eesti Postimees" oli alalhoidliku tiiva häälekandjaks. Peterburi patrioodid Eesti rahvuslike aktivistide (Jannsen, Hurt) oluline tugirühm Peterburis. Peterburi patrioodid ehk rahvasõprad tekkisid 1863 aastal, kui Johan Köler hakkas koondama Peterburis leiduvaid eesti kõrgharitlasi. Neid oli küll vaid kümmekond, kuid see oli ikkagi tunduv lisandus neile vähestele, kes tegutsesid Eestis. Patrioodid ei
ainetena seati sisse ka saksa ja vene keel.1878. aasta kooliseaduses piiritleti kihelkonnakooli ülesandeid veelgi täpsemalt: " Kihelkonna kooli kasu peab olema, et ta lapsi... täiema teaduse ja tarkusele juhatab...ja neid kõlblikuks teeb suurema kooli, liiati seminaari kooli minema." Seega rõhutati kihelkonnakooli tähtsust koolmeistrite ettevalmistamise süsteemis. Esimene tütarlastele määratud kihelkonnakool avati Eestis 1857.a. Põlvas. Tütarlapsi hakati vastu võtma kihelkonnakoolidesse, kus varem õppisid ainult poisid, sellepärast, et " talurahva mõistlikumaid inimesi, perenaisi, ja emasid kasvatada". 1871. aastal asutati tütarlastekool Paistus. 1875. aastal hakkasid tööle tütarlaste kihelkonnakoolid Rõuges ja Tarvastus, sinna lisandusid veel koolid Võnnus, Räpinas ja Helmes. Uued nõuded põhjustasid kihelkonnakoolide seniste funktsioonide muutumist. Kui varasematel aastatel koolitati külakoolmeistrid ja kirjatarkust tundvad ametimehed, siis 1870. aastate
saavad isiklikult vabaks, kuid vabastatakse ilma maata. 1816 ja 1819 talurahvaseaduste juures pikema perioodi jooksul uusi talurahvaseadui vastu ei võetud. Jääb püsima kuni 19. sajandi keskpaigani. Põhisõnum, mis seadustest talupoegadele tulema pidi Liivimaal 1819 a seaduse juures pööratatkse tähelepanu ka talurahvakoolidele, nähakse ette, et institutsioon kui selline ei ole vaid sõnakõlks, vaid peab saama Liivimaal üleüldiseks. Talurahvakoolidest on võimalik edasi minna juba kihelkonnakoolidesse. 28.10.2009 Toona valitses evangeelne luteri usk, mis oli kinnistunud eelneva, 17. sajandi jooksul. Vaimne kirikuelu oli seega 17. sajandi jooksul paika pandud. 18. saj jooksul siin maal muud usku pole (siiski teatud reservatsioonidega). Kohalikud liidrid (rüütelkonnad) on huvitatud selle olukorra püsimisest. Augsburgi usutunnistuse põhimõte pidi jääma püsima. Seda väljendati juba 1710. aasta kapitulatsioonides. Et asi oleks lõplikult
annaabi.ee 
