moodustati kõigist seisustest lastele, kubermangulinnades neljaklassilised ülemrahvakoolid ja (maakonna) kreislinnades kaheklassilised vene õppekeelega alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinnades jäid venekeelsed alamrahvakoolid vist avamata, sest andmed nende avamisest ja olemasolust puuduvad[1]. 1787. aastal andis Liivimaa kindralkuberneri Georg Browne`i välja täiendava koolipatendi, milles nõuti, et igas u ka Eestimaa kubermangu kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadus määras ka trahvi mõisaomanikule, kes ei tahtnud täita talle määratud kohustusi. 2.3 KASUTATUD KIRJANDUS https://et.wikipedia.org/wiki/18._sajand_Eestis https://google.ee Ajaloo vihik 8
vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, võisid oma lapsi kodus õpetada. Kuid nende jaoks, kes ei saanud kodus õppida pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kool, vastasel juhul pidid mõisnik maksma 10 taalri suuruse trahvi. Tegemist oli esimene seadusjõulise aktiga, mis nõudis koolivõrgu rajamist. See ei leidnud rüütelkonna poolehoidu. 1787 aastal anti välja uus koolipatent, mis nägi ette kihelkonnakooli igas kihelkonnakeskuses, igas mõisakogukonnas mõisa-ja külakool. Restitutsioon Venemaa pakutud restitutsioon Liivimaa aadlile 18 sajandil, mis tähendas kõigi Rootsi ajal reduktsiooniga võõrandatud mõisate tagastamist. 1722 aastal asuvad Rootsi valitsuse ajal riigistatud mõisate tagastamist korraldama kohalikest aadlikest moodustatud restitutsioonikomisjonid. Kogu mõisate tagastamise keeruline protseduur teostatakse kolme aastaga. Matrikkel 18. sajandil võis maaomanikuks olla vaid aadel
aaastal hakati ainult üksikutes kihelkondades koole rajama. Kihelkonnakoolide õppetöö ümberkorraldamine võttis aega. Seal, kus kihelkonnakoolide kõrvale asutati küla- ja mõisakoole, hakkasid koolis käima ka tüdrukud. Siit algas ka murrang koduõpetuses: kui varem andsid lugemisoskust edasi mehed, siis sajandi lõpust jääb kodukool emade hoolde. 1787. aastal anti välja Liivimaa kindralkuberneri Georg Browne`i täiendav koolipatent. Seaduses nõuti, et igas kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadu määras trahvi mõisaomnikule, kes ei taha täita talle määratud kohustusi. Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu-, Võru- ja Järvamaal, hõredalt asetse koole Viljandi- ja Harjumaal, kõige vähem leidus neid Pärnu-, Lääne- ja Saaremaal. Tartu- ja Võrumaal töötas mitmeid
Hoolimata Rüütelkonna suure osa vastuseisust jõuti 1786. aastal enamikus Lõuna-Eesti kihelkondades algse koolivõrgu loomiseni. Kohelkonnakoolidele ehitati majad ja mitmel pool pandi ametisse koolmeistrid. Põhja-Eesti kihelkonnakoolid jäid suuremalt jaolt köstrite kätte. Küla- ja mõisakoolide rajamine võeti käsile 1786. aasta sügisel. 1787. aastal antigi välja Browne'i allkirjaga uus koolipatent. Seaduses nõuti, et igas kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Rõhutati ka seda, et kus praegu seesuguseid talurahvakoole pole, olgu need mõisa poolt kohe avatud ja selleks pidi olema ruumikas tuba või kamber alaliseks korda ja sisse seatud. Seadusest mööda hiilides määrati trahv kümme rubla sellele mõisaomanikule, kes ei taha talle ette kirjutatud kohustust täita. Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu-,
saj lõpus ka kihelkonnakirikute juurde ametisse pandud köstrid, kes pidid palveid ja kirikulaule õpetama lastele, aga mõned neist piirasid tähelepanu ka kirjasõnale ja üritasid lapsi lugema õpetada. Tegemist siis üsna juhuslikult kujunenud tegevusega, koduõppega. Koole talurahvale praktiliselt polnud. 19. saj alguses hakkas olukord muutuma kui kogu Vene impeeriumis kehtestati ühtne koolikorraldus. Selle kohaselt pidi olema igas kubermangukeskuses gümnaasium, igas kihelkonnakeskuses kihelkonnakool, lisaks tuli suuremates elanikerohkemates mõisates ja valdades asutada veel ka valla/külakoole. Lisaks kreiskoolid. Linnades elementaarkoolide asutamine 19. saj alguses. Tegelikkuses hakkas see koolivõrgustik järk-järgult välja kujunema alles pärast pärisorjuse kaotamist ja ka siis võttis mitukümmend a aega enne kui tulemused ilmutasid. Tulemused 19. saj lõpus. Suurim kirjaoskuse tase Liivimaa kubermangus – oskas lugeda 91,2% mingi.. aa rahvaloenduse järgi
annaabi.ee 
