Anton Hansen Tammsaare on oma raamatus ,,Elu ja armastus" kirjutanud järgmist: ,,Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab." Inimesed peavad armastama, see on neil loomuses samamoodi nagu hingamine ja söömine. Ilma armastuseta tõmbuvad inimesed endasse ja kibestuvad. Armastus on kõikjal ning igaüks mõistab seda erinevalt kes armastab sõpru, kodumaad, õunakooki, lemmikraamatut või sootuks iseennast. Kindel on aga see, et igaüks meist armastab kedagi või midagi ning ilma selle tundeta on võimatu elada.
Inimloomad on juba kord sellised, kes vajavad küll teist enda kõrvale aga tahavad samas ka üksi olla. Ja see on arusaadav, sest kõikidel peab ka olema oma hingamisruum. Sinna sisenedes aga tungitakse teise privaattsooni, mis ei ole meeldiv. See tekitab trotsi ja tahet veel rohkem eemale minna oma mõtetega. Kõigil on vaja üksi olla. Kuid üksi olekul ja üksindusel on vahe. Üksindus on pigem negatiivne, see ehitab üksnes müüre inimeste vahele. Inimesed kibestuvad ja ei oska enam armastada ega teise inimesega arvestada. Pikaaegne üksindus ei mõju ühelegi meist hästi, sest inimene, nagu karjas, on ikka loodud teisega koos elama. Enamus meist ei suuda üksindust taluda ja seda nimelt veel vanaduses, sest siis tahavad kõik veeta oma viimaseid päevi koos oma armastatutega. Kahju on vaadata neid, kes on endale nooruses krabanud suure varanduse kokku ja vanaduses peavad seda ikka üksi nautima. Julgen kahelda kas nad tunnevad sellest rõõmu, kui
Ta on raamatusse kirjutanud armumise esimesest silmapilgust, petmise ja reetmise ning kõik nendega kaasneva. Kahjuks on sellel tundel ka negatiivne mõjuvõim, millest võime lugeda ka L. Tolstoi teosest, kus nimitegelase igati keeruline elu leiab traagilise lõpu tema enda käe läbi. Ka tänapäeval on noori, kes leiavad oma kurva lõpu keeruliste suhetega kaasnevate lahkuminekute tagajärjel. Üks halbadest mõjudest on veel see, et armastuselt põletada saanud inimesed sageli kibestuvad ning kukuvad sügavasse auku, neist võivad saada alkohoolikud või maiste lõbustuste näiteks kasiinosõltlased. Sellisest teemast on kirjutanud aastakümneid tagasi elanud kirjanik A. Tsehhov, kui ka tänapäevane kirjanik J. Rooste. Mõlemad räägivad oma teostes inimestest, kellel on elus madalad eesmärgid ning kes on elus haiget saanud. See annab meile aimu sellest, et inimkonna mured ja rõõmud on samaks jäänud. Väitega, et ei ole midagi uut siin päikese all nõustun ma kindlasti
Inimese iseloom hakkab formeeruma juba lapsepõlves ning kujuneb lõplikult välja 20-teks eluaastateks. Pärast seda vanust on iseloomu juba raskem mõjutada või muuta, sest inimene muutub kinnisemaks ja tema vastuvõtlikus väheneb (http://www.hot.ee/wlavio/Est/Per_Iseloom.htm). Täiskasvanueas on tähendatud olulisi muutusi vaid siis, kui inimene elab üle näiteks mõne raske õnnetuse, mille tagajärjel ta invaliidistub. Ühed inimesed kibestuvad, tõmbuvad endasse ning võivad moraalselt laostuda. Teised aga vastupidiselt muutuvad aktiivseks ja osavõtlikuks. Muutused sõltuvad eelkõige aga sellest, millise väljapääsu inimene antud olukorras enese jaoks leiab (Kivistik 1999). Ühest küljest on hea, et iseloom kuskil 20-ndateks eluaastateks välja kujuneb - inimene muutub iseseisvamaks, enesekindlamaks, otsusekindlamaks ning vastutusvõimelisemaks. Samal ajal aga takistab see tema
annaabi.ee 
