ka reformatsiooni eelkäijatel Jan Husil ja John Wycliffe'il ning reformatsiooni alusepanijal Martin Lutheril- nad olid innustatud humanismi ideedest ning nende arust oli indulgentside müük ja pühakute kultus vastuolus kristlike algtõdedega. Kokkuvõtlikult oli siiski nende kõigi eesmärgiks kristluse puhastamine väärarusaamadest ja tõlgendamistest ning selle taastamine algpõhitõdedele. Katoliku kirik mõistis liikumised, mis võisid teda ohustada, harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Reformatsiooni tulemusel tekkisid uue kristluse harud, millest peamised olid luterlus, kalvinism ning anglikaani kirik. Samuti selle tulemusel vähenes tunduvalt katoliku kiriku pooldajaid, kes nüüd pöördusid uue usu poole. Majanduslikult tähendab reformatsioon põhiliselt püüdlust vähendada või peatada kirikute suur
palju teisigi, kuid ainuüksi nendest piisas reformatsiooni algatamiseks. Reformatsiooni eelkäijaks oli ketserlus-usulised õpetused, mis kaldusid kõrvale ametliku kiriku põhiseisukohtadest või üksikutest dogmadest. Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde paulikaanid, bogomiilid, katarid, lollardid, hussiidid jne. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest dominiiklased, frantsisklased jt. Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe'i. Jan Hus oli Tsehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. a. Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine
Katoliku kirik oli seega feodaalse hierarhia kõrval keskaja ühiskonna teiseks suureks tugisambaks. Kõrgkeskajal tekkis uusi kristlikke ordusid, neist levinumad olid tsistertslased, frantsisklased ja dominiiklased. Esimene oli enam kloostrikeskne, rändava eluviisiga frantsisklased ja dominiiklased pühendusid aga misjonile ning katoliiklikkuse kaitsmisele. Kirik nägi oma õpetusele ohtu uutes kristlikes usuvooludes. Sellised liikumised mõisteti ketserlusena hukka ja nendega võitlemiseks loodi XIII sajandil inkvisitsioonikohus. Kõrgkeskajal kuulus haridus jätkuvalt peamiselt kiriku mõjusfääri. Kuid rajati ka ilmalikumaid linnakoole. XI-XIII sajandil arenesid mitmest linnakoolist ülikoolid. Varased Euroopa ülikoolid olid õpetajate ja õppijate ametiühendused. Õppetöö põhines seitsmel vabal kunstil ja neljal klassikalisel teaduskonnal, teadus- ja suhtluskeeleks oli ladina keel. Keskaegset teadlaste
küsimus oli selles, kuidas on õige teenida jumalat, et jõuda lunastuseni. Tihti oli tegu juhusega, kui ketserite arvates oli kirik liialt leebe ja vaba taotlesid rangemat süsteemi. Nende eesmärk oli olla kõige parem kristlane: veel parem kui preestrid ja piiskopid. Keskaja õpetusi, mis oli peamisega dogmaga vastuolus võib jagada kolmeks: Varase keskaja õpetused, mis pole otseselt ketserlikud, sest ka katoliku dogma on alles kujunemas Ketserlusena käsitleti ka simooniat ja muid kirikuelu väärnähtusid Ketserlus kui rahvamasse haarav nähtus eeldab, et ametlik dogma on jõudnud inimesteni see eeldab teatavat haridustaset ja teoloogia mõistmist. 12.-13. saj ketserlus on seega seotud pigem linnadega laiem silmaring Esimesed teates grupilisest ketserlusest pärinevad 11. saj algusest Prantsusmaal, massiliseks saavad need aga 12. saj. Tegu on linnade arengu ajaga uued ühiskonna- ja
annaabi.ee 
