See on nauding, mitte koormav karistus. Õppimine on eelis, mitte sundlus. Õpetaja peab seda alati meeles pidama ja ta ei tohi iialgi teha midagi, mis hävitaks lapses niisuguse loomuliku hoiaku. Ainult headel lastel võib anda võimaluse lugemismängu mängida, halavasti käituvatele lastele ei tohiks seda võimalust anda. (samas:134) Teine tähtis asi on see, et lugemismängu kestus peab olema väga lühike. Algul võib seda mängida viis korda päevas, kuid iga järk kestku ainult mõned minutid. Õpetaja peab mängu lõpatama natuke enne, kui laps selleks soovi avaldab. (Doman 1992:135) 6 VAJALIKUD MATERJALID Lapse lugemaõpetamiseks kasutatavad materjalid on äärmiselt lihtsad: Kogu lugemismaterjali valmistamiseks on soovitatav kasutada üsna kõva valget pappi, nii et see mitte alati just õrna kohtlemise korral vastu peaks. Kasutatud sõnad peaksid olema kirjutatud tusiga või viltpliiatsiga.
väida julgesti, et ta oleks õigustanud lootusi, mida hellitas isalik hing. (24) See näitab hinge ebainimlikkust, kui unustatakse oma lähedased ning koos surnukehadega maetakse ka mälestus, kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. Nõnda armastavad oma järglasi linnud ja metsloomad, kelle armastus on kirglik, peaaegu pöörane, kuid koos kaotusega lakkab ta täielikult. Mõistlikule mehele see ei sobi; mälestus kestku temas, lein lakaku! 13 (25) Seda ei kiida ma mingil moel heaks, mida ütleb Metrodoros: kurbusel olevat mingi lähedus naudinguga, seda tulevat taolisel ajal püüda. Olen Metrodorose sõnad täpselt välja kirjutanud: Mhtrodw/rou e)pistolw=n proj thn a)delfh/n e)/stin ga/r tij h(donh/ lu/phi suggenh/j, h(/n xrh/ qhreu/ein kata tou=ton ton kairo/n
salmike? OPHELIA: Tõepoolest. See ei kestnud kaua, mu prints. HAMLET: Nagu naise armastus. KOLMAS NÄITLEJA: Sest a'ast kui arm neil hinged, Jumal käed kord liitis pühimate seoste väel, on päiksevankril ümber maa ja vee, ju kaetud kolmekümne ringi tee ja kuu on sirand päikselt laenat helgil kolmkümmend tosin korda taevatelgil. TEINE NÄITLEJA: Arm kestku meil ka siis, kui kuu ja päike teist sama palju teha jõudnud käike. Kuid oh, sul tervis hiljuti on just läind kehvaks, huulil pole naeratust. Ma olen mures, aga sinu meel mu murest ärgu ehmatagu veel. Oh, jäta see! Siis reetja oleksin; ma nii ei tee! Teist meest ei, ennem ma end ära neaks!
Ta sai aru, et kui ta käed väsimusest nõrkevad, kui kuub lõhki rebeneb, kui tina lõplikult alla kooldub, langeb ka ta ise alla, ja kirjeldamatu hirm asus ta südamesse. Vahel vaatas ta hälbiva pilguga alla poolteise sülla kaugusel olevale kitsale lapikesele, mida moodustasid raidilustuste servad. Ja oma ahastava hinge sügavast põhjast palus ta taevast, et ta oma elu võiks lõpetada sel lapikesel, mille läbimõõt igast_küljest võis paar jalga olla, kestku ta elu seal kas või sada aastat. Kord heitis ta pilgu ka alla platsile, kuristiku põhja; kui ta aga pea üles tõstis, olid tal silmalaud kinni ja juuksed püsti. 2 8 9 Oli midagi kohutavat ses kahe inimese vaikimises. Sellal kui ülemdiakon nii jubedal viisil surmaga heitles, nuttis temast paar jalga kõrgemal Quasimodo ja vahtis ainiti Greve'i platsi poole. Nähes, et rabelemine midagi ei aita, vaid tema ainust tugipunkti koguni kõigutab, otsustas ülemdiakon liikumatuks jääda
» Aga me pidasime Jimiga nõu ja arutasime asja. Kui natuke aega olime mõelnud, ütlesin ma: «Ütle sina, Jim!» Ja ta ütles: «Noh, siis minu meelest on asi nii, Huck. Kui me oleksime tema vabastanud ja teine meist oleks kuuli jalga saanud, kas ta oleks siis öelnud: päästke aga mind, ükskõik, kas tuleb tohter haavatut aitama või mitte! Kas Tom Sawyer oleks nii öelnud? Vean kihla, et ei! Noh, kas siis Jim ütleb nii? Ei, härra, Jim ei liigu paigastki, enne kui tohter on toodud, kestku see või nelikümmend aastat.» Teadsin, et Jim oli seestpoolt valge; ja arvasin kohe, et ta ütleb nii. Kõik oli nüüd korras ja ma ütlesin Tomile, et lähen toon tohtri. Tom tegi muidugi kära ja hakkas vastu; aga me ei teinud sellest väljagi ega andnud järele. Siis ta tahtis vigvamist välja ronida ja ise parve käima panna; aga me ei lasknud. Viimaks ta sõimas meid tublisti, aga ka see ei aidanud midagi. Kui ta siis nägi, et ma jälle paadi valmis panin, ütles ta: