Küllap peitub seletus tõigas, et eestlaste tollased söögiharjumused pärinesid kahelt meid pikemalt valitsenud võõrvallutajalt Saksamaalt ja Venemaalt. Erinevad leivad Võileibade aluseks tarvitatakse kõige sagedamini leibu jämedast jahust leibu ja sepikuid, saiu ja kuivikleibu. Leivaliike on väga palju, nende omadused olenevad jahust, lisaainetest ja valmistamisprotsessist. Lihtjahust leivad sisaldavad rohkesti Brühma vitamiine, mineraalaineid ja kestainet. (N:Tartu leib, Maaleib ja Rukkinisuleib) Kroovitud jahust leivad Võrreldes lihtjahust leibadega sisaldavad kroovleivad palju vähem vitamiine ja mineraalaineid.(N: Eesti leib, Ukraina leib ja Riia leib.) Kuivikleivad Toodetakse kroovitud rukkijahust ja rukki, ning nisujahu segust. Kuivikleibade veesisaldus on tunduvalt väiksem kui tavaliste leibade omast. Sepikud Valmistatakse 2 sorti nisujahust, nad on seetõttu jämedamad ,vitamiini ja mineraalainerikkamad kui saiad.
(2 osa jahu kohta 1 osa vett) Jahu sisaldab liimvalku, millel on omadus siduda vett ning paisuda. Mida rohkem on jahus valke, seda rohkem seob jahu vett. Mida kuivem on jahu, seda rohkem seob vett. Vee kogus oleneb sellest, kui kaua jahu on seisnud. Enne tarvitamist peab jahu laagerduma, laagerdunud jahu seob rohkem vett. Jahu, mis on suurema jahvatusväljatulekuga, vajab rohkem vett, kuna jahus on rohkem vett siduvat kestainet kliisid. Vee kogus oleneb taigna koostisse kuuluvatest lisaainete hulgast. Mida rohkem sisaldab taigen muna, võid, suhkrut, seda vähem võetakse vett ja rohkem pärmi 13 Taigna segamiseks vajaliku vee koguse arvutamine Taigna segamiseks vajalik vesi arvutatakse kõikidele taignaliikidele järgmise valemi järgi: kus X vajalik veekogus grammides A taigna niiskus %-des V toorainete kogus g-des
Üldrahvalikuks toiduaineks sai kartul alles eelmisel sajandil. 42 Kartuli mugulad sisaldavad 14-37% tärklist; kuni 2% täisväärtuslikku valku; õun-, sidrun- ja oksaalhapet; vitamiinidest B1 (0,11 mg%), B2 (0,06 mg%), B6 (0,6 mg%), E, D, K, PP (1,2 mg %), C (26-42 mg%), U, karotiini (11-56 mg%); pektiinaineid; mineraalainetest kaaliumi (568 mg %), fosfori (54 mg%), kaltsiumi (12 mg%), magneesiumi (20 mg%), rauda (0,8 mg%), tsinki, niklit, koobaltit, joodi, kestainet (20-25%). Kõik taimeosad sisaldavad mürgist glükoalkoloidi solaniini (kõige vähem mugulates). Kevadeks on solaniin kuhjunud mugula "silmadesse" ja koore alla, mistõttu kevadel tuleks toiduks tarvitada kooritud kartuleid. 1 kg keedetud, puhastatud kartulit kindlustab organismi 20% valkudega, 40% süsivesikutega, B-grupi vitamiinidega, 60%, C-vitamiiniga 200%, mineraalainetega, nagu kaalium 200%, magneesiumiga ja fosforiga 50%, rauaga 60%.
Puhastatult ei tohiks kartulit kaua hoida vees, sest C-vitamiin lahustub külmas vees. Kartuleid on õigem keeta tervetena, siis jääb C-vitamiini rohkem mugulatesse. Koorega keedetud kartulite C-vitamiini sisaldus peaaegu kaks korda kõrgem. Mineraalainetest on kartulis: kaaliumi 568 mg% fosforit 54 mg% kaltsiumi 12 mg% magneesiumi 20 mg% rauda 0,8 mg% tsinki, niklit, koobaltit, joodi, kestainet 20-25 mg% Inimese organism omastab mugulais sisalduvaist toitainetest 80 97%. 29. Kartul kui tärklise tooraine. Tärklis paikneb mugulates teradena (mikroskoobis hästi nähtavad). Terade mikrostruktuur oleneb kartulisordist. Kartuli tärklis on lisaks kõrgele energiasisaldusele väga hügroskoopne. Kartulitärklist kasutatakse laialdaselt: - toiduaine-, - keemia-, - tekstiili-, - puidutööstuses.
annaabi.ee 
