Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Järgneva kahekümne aasta peamiseks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine. Umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena "Ugala" ja Narva Teater, poolkutselistena "Kannel", "Säde", Kuressaare Teater ja Rakvere Teater. Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel. Põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada
kust lõuna poole jäävate allikate, ojade, kraavide ja jõgede vesi valgub Pärnu lahte, Põhja Järvamaa kannab aga oma veed Soome lahe suunas. Suuruselt asub Järvamaa maakondade reas üheksandal kohal. Seda, KeskEestisse jäävat ligi 2700 km² suurust ala, piirab kuus naabermaakonda: piirid põimuvad Harju, LääneViru, Jõgeva, Viljandi, Pärnu ja Raplamaaga. Maakonnakeskusest Paidest on enamvähem võrdsed vahemaad mitmete teiste maakondade keskusteni. Nii võib Paidest keskeltläbi tunniga sõita Tartusse (103 km), Pärnusse (99 km), Tallinnasse (93 km), Rakverre (84 km) või Viljandisse (71 km). Kaugemale jäävad Haapsalu (153 km), Valga (152 km), Jõhvi (150 km), Põlva (149 km). Seega võib Järvamaad pidada Eesti keskpunktiks. LOODUS Järvamaal vahelduvad Pandivere kõrgustiku lainjad tasandikud, mida muudavad vaheldusrikkamaks voored ja vallseljakud arvukate soode ja rabadega. Maakonna lõunaosa
5 Teatrielu areng aastatel 1918-1940 Eesti iseseisvumine 1918. aastal kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi ,,Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru ,,Kannel" (1927), Valga ,,Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna ,,Draamateater" (1917-1924) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud ,,Draamastuudio Teater" (asutatud 1924, hilisema nimega ,,Eesti Draamateater"), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja
andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru 4 "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp
annaabi.ee 
