Töö põhiosa "Saastaja maksab" printsiip on põhimõte, mille järgi kulud, mis tehakse saaste vältimiseks, piiramiseks ja käitlemiseks, katab saastaja. Selle põhimõtte rakendamise vahend on keskkonnavastutus. Keskkonnavastutus tegeleb omakorda keskkonnakahju heastamisega kahju tekitaja poolt. Keskkonnavastutus, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Euroopa Liidus reguleerib keskkonnavastutust keskkonnavastutuse direktiiv (inglise Environmental Liability Directive). Seda printsiipi kasutatakse eelkõige olukorras, kus keskonnale tekkivad negatiivsed mõjud on vältimatud. Antud printsiibi kasutamisel loodetakse maailm panna mõistma, et eelistada tuleb endi heaoluks keskonnasäästlikumaid lahendusi. Antud printsiip on EL keskkonnapoliitika aluspõhimõte ja paljud siinsed keskkonnaliikumised keerlevad selle ümber.
keskkonnastrateegiad logistikas ning roheline tarneahela juhtimine. Roheline tarneahela juhtimine (GSCM, Green Supply Chain Management) tähendab lihtsustatult keskkonnajuhtimist tarneahela juhtimise osana ehk otsuste vastuvõtmist tarneahela planeerimisel, tarneahela haldamisel ja tarnete juhtimisel lähtuvalt keskkonnakaitselistest aspektidest. See põhineb arusaamal,et iga üksikuettevõtte kahjulikud keskkonnamõjud ulatuvad selle firma piiridest kaugele väljapoole. Ettevõtte keskkonnavastutust tarneahela juhtimisel on võimalik jälgida kahes logistika funktsionaalses valdkonnas – rohelise sisseostmise / roheliste tarnete ja tagastuslogistika alal On leitud, et tarneahelate haldamise ja tarnete juhtimise muutmine „roheliseks“ võib anda ettevõtetele järgmist kasu:vähendab äritegevuse kulusid ja suurendab tulusid näiteks - Päikeseenergia täieliku ärakasutamise päikesepaneelide näol. Selline säästlik
loetleda vajalikud leevendusmeetmed. Antud olukorras on puudulikult hinnatud mõju inimese heaolule (kaasaarvatud mõju kohaliku kogukonna arengu jätkusuutlikkusele) ja varale. Ühtlasi tuleks uuesti üle vaadata ka looduskeskkonnale avaldatav mõju. 2.2 Eesti regulatsioon ja regulatsiooni asjakohasus Eestis peetakse keskkonnaõiguse valdkonda kuuluvateks kõiki nö klassikalisi teemasid: keskkonnajärelevalvet, keskkonnaseiret ja keskkonnavastutust, looduskaitset ja veekaitset, ohtlike ainete regulatsiooni jm. Eestis kuulub suurel määral keskkonnaõiguse valdkonda ka ressursside (maapõue ja taastuvenergiaallikate) kasutus. Planeerimisõigus ei ole kuulu täielikult keskkonnaõiguse valdkonda, ent on sellega tugevalt seotud. Kogu Eesti keskkonnaõigus on väga tugevalt mõjutatud Euroopa Liidu õigusest, mille regulatsioon on mõnedes valdkondades ülimalt põhjalik.11 10 Veinla, H
priori õigust saastata, seda võib erandlikult lubada vaid riik. Saastaja maksab printsiip on olnud üheks peamiseks aluseks Euroopa Liidu riigiabi piiramist reguleerivatele õigusaktidele, kuna selle üheks eesmärgiks on välistada olukorrad, kus soodustatakse ebasäästlikke majanduse osasid või toetatakse ettevõtjat tema poolt tekitatud keskkonnakahjude likvideerimisel. Samuti on printsiip aluseks keskkonnavastutust ning keskkonnatasusid puudutavatele õigusaktidele, mis näevad ette negatiivsete keskkonnamõjude heastamise ja hüvitamise mõjutaja poolt. 9. Kaitstuse kõrge taseme printsiip Keskkonna kaitstuse kõrge taseme põhimõte tähendab üldjoontes seda, et majanduslikku ja sotsiaalset arengut ei tohi edendada keskkonna kahjustamise arvelt. Samamoodi nagu tervisekaitse ja toiduohutus, peab ka keskkonnakaitse kui elusolendite
misel, tarneahela haldamisel ja tarnete juhtimisel lähtuvalt keskkonnakaitselistest aspektidest. See põhineb arusaamal, et iga üksiku ettevõtte kahjulikud keskkonnamõjud ulatuvad selle irma piiri- dest kaugele väljapoole. Ettevõtte keskkonnavastutust tarneahela juhtimisel on võimalik jälgida kahes logistika funktsionaalses valdkonnas – rohelise sisseostmise / roheliste tarnete ja tagastus- logistika alal. On leitud, et tarneahelate haldamise ja tarnete juhtimise muutmine „roheliseks“ võib anda
annaabi.ee 
