looduslikkus, vastavus piirkonnale iseloomulikele ja inimmõjust puutumata keskkonnatingimustele, funktsionaalsus ning ökoloogiliste suhete loomulikkus. Ökosüsteemi elurikkuse, struktuuri ja toimimise dünaamiline ajalis-ruumiline tasakaal. Keskkonnaökonoomika (environmental economics) – Keskkonnaprobleemidega tegelev majandusteaduse haru, mis uurib ökosüsteemide ja majandussüsteemide omavahelisi seoseid kõige laiemas mõttes. Keskkonnaökonoomika uurimisvaldkondadeks on peamiselt keskkonnafunktsioonide väärtustamine majandusarvestuses, looduskasutuse ja seda reguleerivate õigusaktide ning planeerimisdokumentide majanduslike tagajärgede uurimine, loodusressursside kasutamise efektiivsus, optimaalsus ja jätkusuutlikkus ning majanduskorralduslike vahendite (maksud, toetused jms) rakendamine looduskaitses. Välismõjud (externalities) – Majandustegevuse või –tehingu osalt peidetud mõjud (kasu ja kahju), mis langevad tehinguga mitteseotud pooltele.
süsinikuemissiooniga ja sotsiaalselt kaasavat arengut" (UNEP 2012). ADB (Asian Development Bank): ,,Madala süsinikusisaldusega roheline kasv on tee arengule, mis haagib lahti majanduskasvu süsinikuemissioonist, saastamisest ja ressursikasutusest ja edendab kasvu uute loodussõbralike toodete, tehnoloogiate ja ärimudelite abil, mis parandavad ka elu kvaliteeti". Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK): Roheline kasv on majanduslik kasv ja areng, mis kindlustab loodusvarade ja keskkonnafunktsioonide jätkumise. Säästlikule majanduskasvule on aluseks investeeringud ja innovatsioon, mis loovad uusi majandusvõimalusi. Rohelise kasvu käsitlust iseloomustab ülalt alla lähenemine, mida veavad valitsused ja mille eesmärk on majanduse kasv, kuid mis sisaldab keskkonna- ja sotsiaalmõõdet. Kontseptsiooni üheks eestvedajaks on OECD. 65. Kuidas rohelist kasvu mõõdetakse? Rohelise kasvu mõõtmine: Rohelise kasvu 4 indikaatorite gruppi: · Keskkonna ja ressursside
aru) 1.2 Keskkonna taluvusvõime Säästev kasutus tähendab keskkonna ja selle elustiku kasutamist piirides, mis taastuvate loodusvarade puhul ei ületa nende taastumisvõimet (taastootmisvõimet) ja taastumatute loodusvarade puhul jääb piiridesse, mis tagab nende kättesaadavuse ajani, kui neid on võimalik asendada taastuvatega. keskkonna taluvusvõime (keskkonnamahutavus) - keskkonna varude kasutusintensiivsuse piirväärtus, mille ületamisel kahjustuvad loodusvarade omadused ja keskkonnafunktsioonide toimimine. Näiteks pinnase tallamiskindlus (turismivoogude kavandamisel), veekogu isepuhastumisvõime (looduslike biopuhastite kasutamisel). bioloogias tähenduses oleks see aga ökoloogias parameeter, mis iseloomustab vaadeldavas ökosüsteemis mingi liigi isendite (populatsiooni) arvu, mida ökosüsteem on võimeline kandma (mahutama). Hüpoteetiliselt on keskkonnamahutavus mingis ökosüsteemis ajas konstantne, kuid looduses kõigub see tavaliselt keskmise väärtuse ümber.
elutegevust toetav funktsioon. Kõik neli funktsiooni on üksteisega seotud. Joonisel kujutatakse ka majandustegevusi, mis paiknevad keskkonnas ning seovad tootmise ja tarbimise. Kogu toodangut ei tarbita, osa suundub "kapitali lattu", osa jäätmeteks. Ka tarbimine tekitab jäätmeid. Saastamist võib vaadelda mitmeti. Ökonomistid eelistavad seda vaadata kui materjali ladu, mis on keskkonnas. Ökoloogid vaatlevad seda kui voogu, mis mõjutab looduskeskkonda. Erinevate keskkonnafunktsioonide pakkuja näiteks sobib jõgi. See on ressursside allikas kalanduse mõttes. See on koht, kuhu lastakse jäätmeid. Jõgi pakub naudingulisi hüvesid, mida kasutatakse puhkeotstarbel. Tal on elu toetav funktsioon erinevatele organismidele. Kõik neli funktsiooni saavad koos eksisteerida. Hetkel, mil jäätmeid tekib rohkem kui on jõe assimileerimisvõime, ei teki mitte ainult saastatuse probleem, aga ka teised
annaabi.ee 
