Inimgeograafia kui eraldi teaduse puudumisel otsiti seaduspärasusi muudest kohtadest kui üks inimgeograaf seda teeks. Rõhku pandi kliima ja keskkonna struktuurile ning selle mõjudest inimtegevusele. Antud teooriat tuntakse nime keskkonnadeterminism all. Keskkonnadeterminism ütleb, et inimtegevust mõjutab füüsiline keskkond, milles tegevus aset leiab. Seega välistab antud teooria peaaegu täielikult inimese vaba tahte ja otsustusõiguse. Keskkonnadeterminismi teooria oli kaua populaarne, kuid 1960. aastatel hakati inimgeograafiale teaduslikult lähenema. Inimkäitumisele hakati otsima universaalseid põhjendusi ja seaduseid. Inimese vaba valiku võimalikkus tuli taas päevakorda ning inimesed lakkasid olemast vaid punktid kaardil. Eeldati, et kõik inimesed lähtuvad oma käitumises ühesugustest üldistest seadustest. Seda üldist seaduspärastust hakatigi otsima. Tulemusteks olid Christalleri paigutushierarhia mudel, Alonso
inimese kodu, inimese eluruum. Teave aga, mis ei mahu p6hiteema alla, ei ole geograafiline. Ritteri "filter" on niisiis sarna kui Humboldtil ja loodusgeograafia ning inimgeograafia ei erine mitte sisult, vaid ainult r6huasetuselt. Erinevalt Humboldtist ehitas Ritter oma kirjeldused üles regioonide kaupa ja selleparast peetakse teda moodsa regionaalgeograafia alusepanijaks. Friedrich Ratzel - asendas Ratzel Ritteri teleoloogilise arusaamise looduse ja inimtegevuse vahekorrast keskkonnadeterminismi kontseptsiooniga, mida oli juba varem viljeldud ajaloos ja politoloogias. Selle kontseptsiooni järgi on inimtegevus ära määratud elupaiga loodusoludega, sõltub neist otsustaval määral. Ja nii tuleb geograafia tihtse moodsa teadusena väga hasti toime ilma Jumalata, mis XIX sajandi materialistlikule teadusele oli väga tähtis. Keskkonnadeterminism kontseptsioonina nõuab aga kahe küsimuse täpsustamist.
kirjeldamises. Regiooni nimetas ta "pays", mis pr k tähendab peaaegu tapselt sama, nagu eesti keeles "maa". Vidal hindas regioonide eristamisel ja piiritlemisel klassifitseerimise formaalseid meetodeid, kuid ei pidanud neid kuigi praktilisteks. Elulaad - Geograafi ulesanne regiooni kirjeldamisel ongi avada sealsete inimeste elulaad, nii hästi kui ta seda oskab. Eristab tildgeograafilisi regioone üksteisest. Possibilism asendas keskkonnadeterminismi Carl Sauer. Vidaliga sarnaselt, ent siiski mõnevõrra kitsamalt mõistis inimgeograafiat. Rajas California Ülikoolis Berkeleys omaenda koolkonna, mille viljeldud teadust hakati nimetama kultuurigeograafiaks. Sauerile tuntuse toonud too oli "Maastiku moifoloogia" (The morphology of landscape", 1925). Pooldas Vidali possibilismi. Elulaadi asemel kasutas mõistest kultuur, mille tähendus umbes sama. Käsitles regioone kui kultuurmaatikke. Keskmes oli inimene
Pidas oma 'välitööd' pealiskaudseks. Kasutas sõnu 'shallow', 'dissapointment'. Välitööpäevikus kirjutab külmast ja näljast. Ent sel ajal oli tohutu mõju tema vaadetele ning tekitas soovi aru saada, mis määrab inimolendite käitumist. 1885.tagasi Berliinis, kus töötab geograafia suunal Adolf Bastiani ja Rudolf Virchowiga. 1886. kaitseb lisadissertatsiooni Baffini saarest (The Central Eskimo, 1888) Bastian tuntud oma keskkonnadeterminismi vastaste seisukohtade poolest. (Inimkond on psüühiliselt ühtne, variatsioonid on ajalooliste juhuste tagajärg) 1887. pakuti tööd teadusajakirjas 'Science' New Yorkis, mispeale lahkus lõplikult Saksamaalt Tolle aja Saksamaad vaevavad antisemitism ja natsionalism ning Saksa antropoloogia tegeles rassiküsimustega. Boas lahkub hea meelega. Alates 1887 kuni 1900 käis suviti välitööl Vaikse ookeani rannikul, keskendudes kvakiutli keele ja kultuuri jäädvustamisele
Kultuurigeograafia on inimgeograafia allharu, mis uurib kultuuride toimimist ruumis ning tunneb huvi nii materiaalse kui tajumuslike valdkondade vastu. See vaatleb levikut, elulaade, tähendussüsteeme, võimu kujutlusi. Kultuurigeograafia piire on raske tõmmata, kuna tema käsitlusi kasutatakse ka teistes uuringutes. Algus: kultuurigeograafia rajajaks võib pidada saksa geograafi F.Ratzelit, kes uuris looduse, inimese ja kultuuri vahelisi suhteid. KESKKONNADETERMINISMI RAJAJA!! Samuti mõjutas kultuurigeo kujunemist F. Boasi , kes vastukaaluks keskkonnadeterminismile lõi teooria inimgruppide võimest aktiivselt muuta looduslike keskkondi. Traditisooniliselt peetakse angloameerika kultuurigeo alusepanijaks ameerika geograafi C.Sauerit, kes pani aluse maastike uurimisele kultuuride käsitluse kaudu. Inimene kui loodusemaastike muutja. Ta on väitnud, et kultuur on tegutseja, looduslik piirkond medium ning tulemuseks on kultuuripiirkond
annaabi.ee 
