eelkõige tegutsev olend. Dewey järgi on indiviidil neli põhivajadust: · sotsiaalne vajadus · soov asju uurida ja välja mõelda · soov midagi teha, luua, ehitada · soov tegeleda kunstiga Dewey pidas tähtsaks probleemmeetodil põhinevat õpet. William Kilpatrick oli Dewey ideede olulisim toetaja, kelle nime seotakse projektõppega. Euroopas oli Dewey mõttekaaslaseks George Kerschensteiner (1854-1932) Tema arvates oli esteetiline kasvatus kõlbelise vabaduse vältimatu, kuid samas mitte ainus eeldus. Kerschensteiner pidas kooli arendamise lähtekohaks kodanikukasvatust. Temalt on ka mõte, et traditsiooniline raamatukool tuleb asendada töökooliga. Käsitöö lülitati kooliprogrammi ja seda võeti õpetama oma ametit tundvaid käsitöölisi. Mõtted, mis viisid töökooli ideeni: kodanikukasvatus, kõlbeline kodanik-suudab ja soovib täita mõnd ülesannet,
lapsele nõu seal, kus laps seda tõepoolest vajab. Tõstab esile lapse tublidust ja ei rõhuta puuduseid, tunnistab oma eksimusi, ergutab lapse tahet sobivate ja arendavate ülesannetega. Autoriteedi-põhine kasvatuse eelduseks on see, et laps, tunnustab kasvatajat-õpetajat ning vanemat autoriteedina. See ei ole võimupositsioon vaid usaldusväärsuse ja eeskujuga saavutatud positsioon. Autoriteeti on põhjalikult analüüsinud G. Kerschensteiner. Tema arvates võib autoriteet olla nii sisemine, välimine, moraalne, füüsiline. Kerschensteiner eristab nn intellektuaalset autoriteeditunnet, mis tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse seda, et ühiskonnas peab olema kord – vastasel juhul tekib kaos. Sellest erinev on aukartustunne, mida Kerschensteiner nimetab kõige tähtsamaks ja kestvamaks. See on austamistunne millegi üleva ees, mis oma suuruse ja võimuga, ka iluga sunnib meid oma väiksust tundma
Pigem hakati seda seostama sotsiaalse tõusuga ja ka tööga seotud ülesannete lihtsamaks täitmiseks. Kutsealaste ideede kasulikkuses oldi veendutud, eriti seoses võimaluste avamisega noortele, kes ei ole privilegeeritud (st pärit madalamatest klassidest).(Gonon, 2009). Eelnev Gononi väide, et noored, kes ei olnud nii privilegeeritud sotsiaalsest klassist said juurdepääsu haridusele laseb liikuda omakorda ajas tagasi Kerschensteineri nn töökooli idee (saksa k. Arbeitschule) juurde. Kerschensteiner oli mõjutatud oma töökooli idee puhul Johann Heinrich Pestalozzi ideedest (1746 - 1827), (uudne on ka Pestalozzi näitlikustamise käsitlus). Pestalozzi arvas, et õpetaja ülesanne on tagada õpilasele vaimu, hinge ja keha harmooniliselt arendavat keskkonda. Pestalozzi väärtustas tavapärase hariduse kõrval ka, moraalset ja religioosset kasvatust. (Unt, 2013). Kerschensteineri (1854-1932) sooviks oli luua kool, mis põhineb õpilase aktiivsusel ja iseseisvusel
liigne pehmus, uhkustamine lastega, nende imetlemine; autoritaarsus, vägivald tugevama poolt. Kui autoritaarsus propageerib absoluutset eksimatust, siis autoriteedi all mõeldakse väljateenitud usaldust ja tunnustust, oma vaimse mõjuga eeskujuks olemist. Kasvatuses on kõige tähtsam armastusel ja tänutundel põhinev autoriteet, mis on armastuse, headuse ja abiavalduste tulemus. Ometi tunnistab ka Kerschensteiner, et on olemas omapäraseid paindumatuid iseloome, kus välise survega pole midagi peale hakata: neid saab kasvatada ainult seestpoolt väljapoole. Neile on kõige parem, kui lastakse neid vabalt areneda oma kalduvuste suunas, kui need ei ole ühiskonda eitavad. Autoriteedi ja vabaduse vahekorra määrab Kerschensteiner järgmiselt: Autoriteet on pöördproportsionaalne, vabadus otseproportsionaalne kõlbelisele arengule. Autoriteet on
annaabi.ee 
