Psühhedeelne rokkmuusika kui zanr tekkis Ameerika Ühendriikides märksa varem kui Suurbritannias või mujal Euroopas. Põhjuseid on mitmeid: kui USAs toimusid 1960. aastate alguses noorterahutused ja õhus rohkem pinget ja revolutsiooni, siis Inglismaal piirdusid mässud vaid biitlite kontsertidega. (O'Brien, L. (1999). Sounds of the Psychedelic Sixties. [www]) Samuti oli ameeriklaste muusikaskene igas mõttes laiem ja mitmekesisem, seal liikusid tolleaegsete vaimuliidrite Jack Kerouaci, William Borroughsi, Allen Ginsbergi jt vaba-ja rahumeelsed mõtteavaldused, mis andsid inspiratsiooni ka sarnase muusika tegemiseks. Psühhedeelse muusika alguseks võibki pidada Bob Dylani 1966. aasta maikuus ilmunud duubelalbumit ,,Blonde on Blonde". Kuna tollane populaarmuusika seisnes enamjaolt lühikestes, vaid 2-3-minutilistes lookestes, erines too kauamängija oma voolavate lauludega oluliselt. (Wikipedia. Psychedelic Rock. [www]) Pikad,
49. Kelle kirjutatud on ingliskeelne eepos „Omeros” (1990)? Derek Walcott 50. Mis oli „négritude'i” liikumine? Liikumise loojaks olid kirjanikud Leopold Sedar Senghor ja Aime Cesaire. Tekkis 1930. aastatel Prantsusmaal, vastustas kolonialismi, väärtustas neegerlikku (sõna neeger ei peetud halvaks) ja glorifitseeris Aafrika loodust ja minevikku. 51. Milline Põhja-Carolinast pärit ameerika kirjanik oli Jack Kerouaci esimesi kirjanduslikke eeskujusid? Thomas Wolfe („Vaata kodu poole, ingel”, „Oodates kuulsust”) 52. Nimetage kaks Allen Ginsbergi luuleteost. „Ameerika”, „Kaddish” 53. Nimetage neli 20. sajandi ameerika naisproosakirjanikku. Willa Cather, Kate Chopin, Harper Lee, Flannery O'Connor ja Carson McCullers („lõuna gootika”), Louise Erdrich, Zora Neale Hurston, Alice Walker, Toni Morrison, Charlotte Perkins Gilman, Ellen Glasgow, Anne Porter, Eudora Welty 54
perekonda. Inspireerituna Marlon Brando mootorratturi-look’ist filmis «The Wild One» («Metsik») sai neile tunnuslikuks kombinatsioon mustast nahkjakist ja teksapükstest, mis ühtlasi kaitses noahoopide eest ja pehmendas tsikli seljast kukkumist. Paha poiss või tüdruk oli moodne olla, sugugi kõik polnud nii pahelised, kui välja näidata proovisid. * Biitnikud – boheemlaslikule stiilile panid aluse kirjanikud ja kunstnikud Pariisis juba 40ndatel, kultusteoseks oli Jack Kerouaci «Teel»; kuulati dšässi, kohvikutes arutleti eksistentsiaalseid probleeme. Naised : Naisterõivaste värvigamma oli märksa mitmekesisem, ulatudes heledatest pastelltoonidest elegantse mustani.Nailon ja polüester segatuna villa ja puuvillaga muutsid kangad vähemkortsuvaks, kergemaks ja vastupidavamaks. Naistekostüümidel rõhutati taljet (X-siluett) või viidi vööjoont allapoole (H- siluett). Igapäevasem oli kombinatsioon kaharast seelikust, valgest
Kümnendi teine pool annab siiski jalgadele armu. Tänu filmidiiva Audrie Hepburnile saavad populaarseks balletikingad. Toonaste moeikoonidena on tuntud veel Brigitte Bardot, Gina Lollobrigida ja Sofia Loren. Ülevõimendatud tarbimisühiskonna roosamannale tekib 50ndate lõpus vastukaaluks noorte reaktsiooniline liikumine. Viimaste ideoloogia sai ainest Jean-Paul Sartre ja Albert Camus absurdi- ning eksistentsalismivaimust. Biitnike kultuur, kantud William Burroughs, Allen Ginsburg ja Jack Kerouaci poolt, levib noorte intellektuaalide seas. Kinolinalt jagavad stiilinäiteid Marlon Brando ja James Dean nahk, teksad, T-särk, paksu tallaga saapad. See esialgu pisut liiga radikaalne stiil tekitab babyboomerite põlvkonna sirgudes terve omaette tööstusharu. 1940ndad: sõda ja Christian Dior Neljakümnendate mood oli mõjutatud sõjast. Vaatamata raskest olukorrast toimus siiski mõningast liikumist. Moeajakirjad jätkasid ilmumist propageerides enda eest
Kindlasti seostub Sauteri poeetika ka mingite Ameerika kirjanduses sajandi I pooles ja keskpaigas olnud suundumustega Hemingway ja lost generationiga. Aga järgmine võimas kirjanike plejaad Ameerika kirjanduses on beat generation, kes deklareerib, et nemad ei osale kapitalistlikus võidujooksus tulemuslikkusele. Nemad lähtuvad oma teatud elufilosoofiast. See on ka selline peksasaanute või kaotajate põlvkond. 1990ndate keskel Sauter tõlgib ka biitnike keskse autori J. Kerouaci romaani ,,Teel", mis ilmus 1950ndate keskel. See stiil, milles Kerouac ja Sauter kirjutavad, on vägagai lähedased. Palju mõju Sauterile on avaldanud ka üks mitte traditsioonilise kirjaniku kuvandiga kattuv ameerika autor Charles Bukowski. Nende võimalike tähenduslike konnotatsioonidega seostub ka Luusist tulenevate tähendusvõimalustega. Neil isikutel pole sooja ega külma suurtest maailma asjadest ja elatakse nö iseendale. Ei elata oma tööle, tööd tehakse raha pärast
annaabi.ee 
