Artur Alliksaar (19231966) Kes ta oli? § Eesti luuletaja § Tõlkija Autoportree Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust. Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritavad mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu. Kui väsin laulust, lembest, valgusest, mind haarab kurbus, milles troost ja tabu, ja päästab üksinduse kalgusest, mis ikka seirab pääsematult vabu. On hurmav juhusele anduda ses sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis
Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen ku tuliriit Ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, Mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus Ja rituaaliriistaks narrikuljust[---] ,,Autoportree" 2. Eksperimenteerimine, luule muutub aforistlikuks, lisanduvad hüüatused, sõna- ja lausekordused, mõtleb juurde uusi sõnu. Ruuge ruutjuur. Puutesuude. Suuli tuulis. Nummuul Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund. Kuuldud uudis. Tuumaruum. Kuunar muulil. Tuubid luubis.
„Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet.“ *** „Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust.“ *** („Autoportree“) Siis hakkavad ilmuma juba Alliksaare luule põhimotiivid. Esimesi neist on ilu ja luule, mis laiemas mõistes on kunst väljaspool mingisuguseid tingimusi. Sellega seoses ilmneb selgelt poeedi tihe suhe kunstiga. Nii luuletustes „Asüül“ kui ka „Nauding“ januneb hing ilu järele,
Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg, kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg, ikka kesk tühjusevõimetust valvad. Autoportree Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust. Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritavad mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu. Kui väsin laulust, lembest, valgusest, mind haarab kurbus, milles troost ja tabu, ja päästab üksinduse kalgusest, mis ikka seirab pääsematult vabu. On hurmav juhustele anduda ses sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis. Neli etüüdi 1.
annaabi.ee 
