maniipuliks ja 60 tsentuuriaks. Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt. Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis. Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia, peale seda assuti vastastega lähivõitlusesse. Roomlased panid ka suurt rõhku oma sõjatehnika täiustamisele ja olid selletõttu ka ühed oma aja parimad kindlusepiirajad. Nad kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, ja
Assüüri kuningad aga asendasid ülikute ja lihtkogukondlaste väeteenistusel põhineva traditsioonilise väekorralduse alalise elukutselise armeega, mis värvati peamiselt riigi äärealadelt. Assüüria sõjavägi koosnes kolmest peamisest väeliigist: 3 4 sõdalasega mehitatud kaarikutest, soomustatud ja raskelt relvastatud ratsaväest ning jalaväest. Raskelt relvastatud jalaväelased kandsid kiivrit, turvist, kilpi ja oda, kergeltrelvastatud aga sõdisid vibude ja lingudega. Assüüria armees olid ka nö. insenertehnilised väeosad, kes valmistasid linnapiiramise seadmeid ja olid suutelised linnamüüre alt läbi kaevama nii, et need kokku varisesid. Assüüria hiilgeaegadel oli tema armee vaieldamatult võimsaim ja kõige paremini korraldatud relvajõud Lähis-Idas. VII sajandil eKr lasi Assüüria kuningas Assurbanipal oma õpetlastel kõigist tollal
Peamine väeüksus oli leegion. See koosnes umbes 5000 mehest, kus enamuses olid raskeltrelvastatud jalaväelased. Leegionäri raskerelvastus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsetest, nelinurksest kilbist, küllalt raskest viskeodast ja lühikesest sirgest mõõgast. Võitluse algul heitsid leegionärid paarikümne sammu kauguselt vaenlase pihta oma oda ja asusid seejärel mõõgaga lähivõitlusse. Leegioni koosseisu kuulusid ka kergeltrelvastatud jalamehed ja ratsaväeüksused, kuid nende osa jäi teisejärguliseks. Ratsavägi kaitses jalaväge külgedelt, teostas luuret ja jälitas võidetud vaenlast. Erinevalt Kreeka ja Makedoonia jalaväest ei rivistunud Rooma leegion mitte pikkadesse sirgetesse viirgudesse (faalanksina), vaid väiksemate, justkui malelaua ruutudena asetatud ristkülikukujuliste allüksustena. See muutis roomlaste taktika paindlikuks, võimaldades
sissetulekuga nn zeugiidid (zeugites ahelikumees; kas härjarakendi valdaja või hopliidiahelikus võitleja) olid kohustatud teenima hopliitidena jalaväes. Nende kolme klassi liikmetele kuulus õigus saada valitud 400-liikmelisse nõukokku, mille Soloni areopaagile lisaks asutas. Tõenäoliselt valmistas 400-nõukogu ette rahvakoosoleku tööd. Kõik kodanikud, kelle aastasissetulek jäi alla 200 medimnose kuulusid teetide klassi (thes palgaline), olid kohustatud teenima kergeltrelvastatud jalaväelastena ja omasid õigust osaleda rahvakoosolekul. Soloni ajast peale sõltusid kodanike õigused seega ainult nende sissetulekust. Päritolu suursugusus mingit rolli ei mänginud. Kui suur ringkond varem kõrgema võimu juurest kõrvale tõrjutud isikuid Soloni reformi tõttu riiki valitsema pääses, pole selge. Lisaks riigikorra määratlemisele kehtestas Solon hulga erinevaid valdkondi reguleerivaid seaduseid, mille täpsem piiritlemine pole sageli võimalik, sest hiljem oli
annaabi.ee 
