fotomeetriaks. · Valgusvoog mingis ajaühikus mingit pinda läbiv valgushulk, mida hinnatakse nägemishaistingu pinnal. Tähis: fii ühik: luumer 1lm · Punkt valgusallikas valgusallikas, mille mõõtmeid ei pea arvestama. · Ruuminurk kasutatakse valgusallikast kiirgava valgusvoo erinevates suundades jaotumise kirjeldamiseks. Ühik: lanta Tähis steradiaan · Ruumipunkt kujutab endast ruumist eraldatud koonilist pinda. Ruuminurk ,,lõikab" kerapinnast välja sfäärilise segmendi pindalaga S. Väärtus on steradiaanides. · Valgusallika valgustugevus valgusallika poolt ühikulise ruumi nurk kiiratud valgusvoog. · Valgusallika ostmisel tuleb tähelepanu pöörata valgustugevusele. Sama valgustugevuse juures on säästupirnide elektrivõimsus väiksem. · Valgustatuseks E nim. mingile pinnale langeva valgusvoo fii ja selle pinna pindala S suhet. · Valgustatuse kohta on ettenähtud sanitaarvormid.
suur esemega) Kui ese on 2F ja F vahel on kujutis suurem kui 1 Kujutis > 1 S=H/h=k/a Sfääriline peegel ja tema analoogia läätsega Koondavale läätsele vastab nõguspeegel ja hajutavale kumerpeegel. Kumerpeegel Nõguspeegel. Peeglitele kehtivad analoogilised valemid F=R/2 1/a+1/k=1/f=D=2/R Sfäärilistel peeglitel on peegelpinnaks osa kerapinnast ehk sfäärist. Nõguspeeglil on peegelpinnaks kera sisepind, kumerpeeglil kera välispind. Optilised riistad: luup- on lühikese fookuskaugusega positiivne lääts (või läätsede süsteem), mille abil saadakse esemest suurendatud ebakujutis. Kui ese asub täpselt läätse fookuses, siis kujutis tekib lõpmatusse. Nurksuurendus avaldub sel juhul valemiga: ,kus f on läätse fookuskaugus ja d on nn. parima nägemise kaugus (selliselt kauguselt vaadataks objekti ilma luubita)
Liigesekihn on avar, kuid paks, seda tugevdavad arvukad sidemed. Funktsionaalselt läheneb rinnaku-rangluu liiges keraliigesele. Selles võib toimuda rangluu liikumine ümber kolme telje: ümber vertikaaltelje (õlavöötme ette ja taha viimine), ümber sagitaaltelje (õlavöötme tõstmine ja langetamine) ja vähesel määral pöörlemine ümber frontaaltelje. 28. Õlaliiges: On keraliiges, mille moodustavad abaluu liigeseauk ja õlavarreluu-pea. Liigesepea on väiksem kui pool kerapinnast, liigeseõõnsuse servale kinnitub võrukujuline liigeseõõnsusemokk, mille tõttu liigeseõõnsus süveneb. Õlaliiges on kõige liikuvam liiges. Liikumine toimub ümber kolme telje: Ümber frontaaltelje - õlavars ette-taha. Ümber sagitaaltelje - eemaldamine-lähendamine. Ümber vertikaaltelje - õlavarre pöörlemine. 29. Küünarliiges: On liitliiges milles ühenduvad kolm luud: õlavarreluu, küünar- ja kodarluu
ümber. Liigese pind võib sellisel juhul olla kas ellipsi- või sadulakujuline. Ellipsoidliigese näitena võib esitada kodarluu ja randmeluude vahelise liigese, sadulliigese näitena pöidla randme-kämbla liigese. Kolmeteljelistes liigestes võib liikumine toimuda igas suunas. Liigesepinnad kujutavad endast kerapinna osa. Kui liigesepea pind ei ületa poolt kerapinda, nimetatakse sellist liigest keraliigeseks, kui aga liigesepea pind on suurem kui pool kerapinnast, siis pähkelliigeseks. Keraliiges on näiteks õlaliiges, pähkelliiges puusaliiges. 5.4. Luustiku jaotus Täiskasvanud inimese luustikus on veidi üle 200 luu. Vastavalt keha jaotusele jaotatakse luustik kere, jäsemete ja pea luustikuks. Kere luustiku põhilise osa moodustab lülisammas e. selgroog. Ta on kerele toeseks, peale kandjaks ja seljaajule kaitseks. Püstise kõnnaku tagajärjel on inimese selgroog S- kujuline. Selline kuju aitab ühtlasemalt jaotada selgroole mõjuvat survet
annaabi.ee 
