Vanavanemate pajatusi See juhtus siis, kui mu vanaisa oli umbes kolmekümne viie aastane, ta täpselt ei mäletanud , kui sellest mulle rääkis. Kuid see, mis tal meeles oli , oli Viljandisse sõit. Seal toimus tema isa juubel. Alustas siis vanaisa enda teekonda Sutlemast, kus ta minu vanaema, ema ja onuga elas. Need perekonnaliikmed oli ta ka kaasa vedanud, nagu vana mulle ütles. Esimeseks ebaõnnestunud juhtumiks oli see, et kui mu vanaema viimasena autosse tuli, istus ta täpselt tordikarbi peale. Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama. Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust. ''Noored'' sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja, kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud. Papi, selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda. Vä...
Too ei saa algul küll täpselt pihta, milles asi aga ilmselgelt naudib ta olukorda, laenab uljalt kõigilt suuri summasid raha,laseb end kostitada ja teenindada kui kõrget isandat, narrib linnapea tütart ,teeb talle abieluettepaneku ja tunneb end üldse väga hästi. Hlestakov kirjutab kirja oma kirjanikust sõbrale sellest lollikarjast kuhu sattunud on, arvates et see on naljakaim asi, mis temaga viimasel ajal on juhtunud.,soovides et sõber sellest kentsakast juhtumist lehte artikli kirjutaks. Truu teener Ossip paneb lõpuks oma isandale(Hlestakovile) aru pähe ,et tuleks siva jalga lasta enne kui tõeline revident kohale jõuab ja Hlestakovi valelik pale paljastub. Teatabki Hlestakov siis kõigile, et peab tähtsatel asjaoludel üheks päevaks lahkuma aga naaseb peagi (loomulikult pole tal kavatsustki tagasi tulla). (Hlestakov nagu loo käigus selgub pole mingi tavaline kutseline valetaja ,vaid
ümbritsevatesse inimestesse. Mõneti oli seda lõbus lugeda, kuna tundsin Kroppis ära iseenda, kellele meeldib mugavalt elada, aga samas eelistan ma teha seda üksi, mitte korterikaaslasega. Suures osas ebameeldiva karakteri juures olid need omadused õnneks ka ainsad, mis ma meil sarnased leidsin olevat. Loos "Sünnipäev" leidsin ma ärimees Taaniel Tormi ka endale väga sümpaatse, olenemata tema tahumatust talupojalikust olekust, kentsakast väljanägemisest ja veidi oskamatust olekust peenes seltskonnas. Teda oli ka võrdlemisi lahkelt kirjeldatud, et olgu, mis ta on, aga tegelikult on hea mees. Loo nimitegelane mulle aga seejuures üldse ei meeldinud. Väga meeli härdaks tegeva novelli leidsin olevat loo "Koerad". Loomaarmastajana on raske lugeda koerte väärkohtlemisest, olgugi et teise looma mitte otseselt inimese poolt. Kogu novelli aja ootasin ma, et keegi midagi ette võtaks ning minu rõõmuks see nii laheneski
revidendile altkäemaksu anda. Nad otsustasid ükshaaval Hlestakovi juures käia. Kõikide käest, kes Hlestakovi juures käisid, küsis ta raha laenuks. Seda ta ka sai, sest laenajad lootsid, et sellisel juhul jätab revident nende ametialased halvad märkused ära. Hlestakov hakkas alles nüüd taipama, et teised teda mõneks kõrgeks ametnikuks peavad. Ta saatis Ossipi kirja viima, et ta sõber ajalehte sellest kentsakast juhtumist artikli kirjutaks. Vahepeal käisid tema juures ka mõned inimesed, kes linnapea peale kaebasid. Hlestakovi kaebused ei huvitanud. Tema silmapiirile olid sattunud linnapea naine ja tütar, kes talle meeldima hakkasid. Hlestakov palus linnapea tütre kätt. See meeldis linnapeale väga, sest ta lootis, et sellega päästab ta linna ning saab kindraliks. Ossip hoiatas Hlestakovi, et too linnast lahkuks, kartes, et keegi valele jälile saab. Hlestakov lahkuski linnast.
rahul, ta võis uinuda. Gabriel oli selles täiesti kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie karda-me, et Agnes seekord Gabrielist karvaväärt targem ei olnud ega kordagi homse teereisi peale ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese väsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni vajusid. Gabriel pidas sõna: tervel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettevaatusest ja ühtlasi kentsakast liikumise vajadusest kihutatud, tõusis ta vahetevahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin ja kuulatas seal, kõige teravamini aga küüni seinapragude juures, nagu oleks sealtpoolt kõige suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arvas ta viimaks ometigi ihaldatud ühetasast hingetõmbamist kuulvat. Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad pesnud ja leivakoti kallal käinud, aga küünis valitses ikka veel vaikus. «Vaene laps
annaabi.ee 
