Mis iganes oleks minevikus teisiti läinud, vahetaks hetke välja. Pisike detail võimendub aja jooksul tohutult. Juba "vale" tuulehoog toob inimesele pähe muu mõtte. Ta liigutab end teisiti ning lõpuks viljastub "vale" munarakk. Mind ei sünni. Olles ise niivõrd juhuslik, ei saagi möödunu kallal norida: mis on minevikus, peab sinna jääma, olgu ta halb või hea. Ajalugu on seega fakt, alati tuleb arvestada muudetud möödaniku tahet sind olematuks muuta. Tulevik seevastu alluks justkui kenamini, fikseerimata saatus ei ole ju saatus enne, kui ta on kinnistunud aega. Kuid siiski: ka tulevik pole kunagi halb, sest seegi muutub kord hinnanguta faktiks ajaloos. Mis iganes juhtub, on tagasivaadates halb vaid meie isiklike motiivide valguses. Kui soovime säilitada eestlust, tuleb hoida eesti keelt, rahvust ja kultuuri. Teha propagandat. Kui ei, tuleb kaduda. Kaduda tuleb kõigil aga kord nagunii, nii inimesel, rahvusel ning lõpuks ka inimkonnal.
Ka sarnase maailmavaatega inimesi. Kui oleks võimalik Eestimaale ja eestlastele uus nimetus anda, kuidas teie neid oma äraanägemise järgi ümber nimetaks? Neid nimetatakse vist ka tsuudideks, mis on uhkem nimetus kui eestlased. Eestlased on kummalised olendid, keda maailmarändurid käivad vaatamas, tsuudid seevastu vintsked sellid, kelle käest käisid makse kogumas Vene parimad vägilased. Tsuudimaa ka siis. Ja kas ei kõla (luuletaja kõrvale vähemalt) hulga kenamini Tsuudi-Juudi, kui Eesti-Iisraeli vastasseis. Huvitav oleks teada kuidas Võrumaal elavad inimesed suhtuvad neisse, kes on nn. sisserändajad, pole Võrumaal sündinud ega ka ülesse kasvanud? Huvitav jah. Vallavalitsus on meil selline, no ikka vaadatakse natuke kõõrdi. Ja mitte ainult Urvastes, aga paljudes kohtades olen tähele pannud, kuidas mujalt tulnud inimesed on kõige aktiivsemad ja konnad ju ei taha, et keegi nende tiiki loksuma ajab Kuidas teil joonistamisoskusega lood on?
Üldiselt on muidu pastoraadis kõik endiseks muutunud, peale selle ühe siidist kingi mis praost tegi ei ole naine modagi muud saanud ja on endises nukruses toas. Jaagup Seenepoissil saab aga villand ja ta lahkub löödes enda taga pauguka värava kinni. Ekke võttab õppust ja otsustab samuti lahkuda. Korraks satub ta köögis vestlema teenijanna Kadiga kes vastab kui Ekke räägib, et tal ka aeg lahkuda. et mantee on lai, seda möda lahkud sinagi siit minema. Ekke soovitab Kadil kenamini käituda ja enda välimuse eest hoolt kanda, ehk siis on ka tema tulevik helgem, nimelt räägib Ekke, et viiks ta valges kleidis altari ette ja tooks oma tallu perenaiseks. Kui Ekke pärast oma julguse kokku võtab ja praostile läheb oma kavatsusest lahkuda rääkima, ei käitu too üllatunult, mainib muidugi, et see maalapp sai ostetud ja seal saavad nad veel fantaseerida mida maaga peale hakkata, kuidas maja ehitada jne, samas ka lausub, et
avastuslik ja teedrajav. Tahvli juurde naastes püüan ma mõnede võtmeõpilaste nimesid oma ses-teises kooliastmes). Olen märganud, et kui ma ei suuda nime kuidagi meenutada, siis kõlab lühimälus hoida ning astun seejärel keskele, klassiruumi ette. Kasutades meelde jäetud nimesid, õpilast kõnetades „Ma püüan su nime meenutada“ (mis on tõsi) pisut kenamini kui „Ma olen su saan ma nüüd anda märku klassi ühise tähelepanu püüdmiseks: „...võtke kohad sisse, tänan nime unustanud“ või lausa „Ma ei tea su nime“. (...), Paul..., Dean..., Halid..., Kosta...“. Enamik õpilasi on nüüd end valmis seadmas, rahunemas ja vaatavad tahvli poole. Tunnustan neid põgusalt: „Tänan, Crystal (...), David, Donna...“. Olles põgusalt tuttavaks saanud, avastuslikul ringkäigul vestelnud, kasutan ma nüüd nimesid mõ-
annaabi.ee 
