Aquificales, Hüpertermofiilsed bakterid Aquifex/hydrogenobacte - Mikroaeroob v anaeroob + + Ob. Kemolitotroof r Deferribacterales - Ob. Anaeroob +
· Haiguse tunnused: palavik, peavalu, nõrkus. 5-9 päeva pärast ilmneb lööve, mis tekib tänu veresoonte epiteelirakkude lõhkemisele (verevalumid). Tüsistustena on tüüfusel kesknärvisüsteemi kahjustused, kopsu, neeru ja südamekahjustused. · Abdest aitavad tetratsükliin ja kloroamfenikool. Selts: Rhodobacterales · Siia kuuluvad fotosünteesivad purpursed mitteväävlibakterid Rhodobacter ja Rhodovulum. · Ka fakultatiivne kemolitotroof (vesiniku ja väävliühendite oksüdeerija) Paracoccus denitrificans kuulub sellesse seltsi. Selts: Sphingomonadales · Sisaldavad rakumembraanis sfingolipiide. Neid baktereid on vees ja mullas kuid nende hulgas on ka patogeene. · Setsi kuulub näiteks perekond Sphingomonas. Perekonnad Erythrobacter, Erythromicrobium ja Porphyrobacter, on nii nagu Sphingomonaski aeroobsed kemoorganotroofid, kuid sisaldavad bakteriklorofülli a ja karotinoide. Need on jäänud
pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Seega on ta suurem, kui näiteks kingloom. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Seega on suurim tuntud bakter. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm, seega peaaegu 1 mm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm.
(Oscillatoria) niidi pikkus võib olla kuni 12 mm (läbimõõt 20-25 µm). Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm
kas vesinikku või väävliühendeid. Arvatakse, et T ülemine piir, mille juures veel bakterid elada saavad, võiks olla 150°C. Kõrgemal temperatuuril kahjustuksid biopolümeerid, ka DNA. Ka väikesed biomolekulid (näiteks ATP) ei ole kõrgel temperatuuril stabiilised. ATP ja NAD pooleluiga on 120 kraadi juures 30 min, kõrgemal temperatuuril väheneb see kiiresti. Esimene kirjeldatud hüpertermofiil oli Pyrodictium occultum. See on arhe, kemolitotroof. Ta oksüdeerib vesinikku ja redutseerib väävlit. Eraldatud on ta süvamerre avanevast mustast suitsetajast. Sügavus seal 2500 m, veesamba rõhk 250 at. Vee keemistemperatuur ulatub 42 sellistes tingimustes 300°C-ni. Tmax on tal 110°C. Võimalik, et valgulised torud, mis seovad rakke võrgustikuks, on ka seotud mikroobi termostabiilsusega. Pyrolobus on isoleeritud musta suitsetaja korstnast. Ta on vesinikku oksüdeeriv arhe, kelle
annaabi.ee 
