Jumala liik: Peko oli Setumaa viljakusejumal ja karjakaitsja, peamiselt odra- ja a pruulimisjumal, kes soosis oma austajaid. Jumala ülesanded: Usutavasti oli Pekol võime ilma muuta, et varjata oma a a a a a austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest. Peko pidi hoidma vilja, kaitsema karja, varjama maja ja kogu talupoja elamist. Jumala sünnilugu: Kuulduste järgi leiti Peko maa seest. Jumala austamine ja kujutamine: Pekot kehastati puust või vahast tehtud umbes poole meetri pikkuse kujuna, kellel on pea, silmad ja suu. Peko kuju hoiti viljasalves. Peko auks peeti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval ja sügisel. Kõige tähtsam pidu peeti ööl vastu 1.oktoobrit, kus otsustati
mikrit. Olin oma vaimusilmas kujutanud ette ikka korralikku näitemängu, kus vahetuvad taustad, dekoratsioonid jne. Kuid eks üritati kuidagi selle kujundusega vihjata ka Raua juhitud saatele ,,Kolmeraudne" ja seda see kõik mulle ka meenutas, kuid ühte asja saab üks hetk ikkagi liiga palju ja mina oleksin oodanud muutust. Arusaamatuks jäid ka mõned stseenid, kuid siin süüdistan seda, et pole lugenud raamatut ja ka seda, et need inimesed, keda kehastati olid siiski rohkem minu vanemate ajast ning sel ajal, kui mina maailmast aimu hakkasin saama, olid nad enamuses juba oma tähestaatuse kaotanud. Üldjoontes oli see etendus kaasahaarav ja kindlasti soovitaksin ka kõikides teistel seda vaatama minna, sest tõesti on, mida vaadata ja pärast on edasist arutamist päris pikalt.
Vanakreeka komöödia 1. Komöödia on dramaatika põhizanr; naljamäng, mis naeruvääristab inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab argielu pahupoolt, pakub huumori ja satiiri kaudu meelelahutust. 2. Komöödia sai alguse Dionysose rongkäikude falloselauludest, nalja- ja sõimulauludest, mida esitasid lustlikud talumeeste salgad. Keelepruuk oli vaba, rõvetsemine kuulus asja juurde. Pilgati võimukandjaid. 3. Karaktereid ei individualiseeritud. Kehastati kiitlevat sõdurit, muiduleivasööjat, armunud noormeest, veiderdajat jt. 4. Agoon on peategelase sõnasõda. Parabaasis võttis koor maskid eest ja suhtles publikuga otse. Need olid komöödia põhilised osad. 5. Komöödianäitlejal oli ees mask, jalas pehmed sussid, trikootaolised ihuvärvi püksid, lühike groteskselt polsterdatud tuunika ning suur punane tehisfallos.
Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused. Tõrvikute valgel toimetati öiseid riitusi ning söödi ja joodi ohjeldamatult, kuna see pidi tagama viljasaagi ning loomade sigivuse. Pidustustel laulis 50-meheline koor (viis meest igast Atika kümnest hõimust) Dionysose altari ümber jumalale ditürambe ehk ülistuslaule, lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid. Kehastati ka menaade (Dionysose naissoost austajad, enamasti purjus) ja Dionysose õpetajat Seleeni (kiilaspeaga vanameest, kes armastas eesli seljas sõita, kah purjus). Kõige ees, viinamarjadega ehitud vankris istus Dionysos, käes viinamarjaväätidega ehitud kepp türsos. o Dionysos looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal; Dionysos kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni, tema vastandiks peeti
Klassikalise ajastu kujud on ilmekad igast küljest. Kaob irve ja näob on rahulikud. Kujude elavnemine sai paremini esile tulla kontraposti rakendamisel kui inimene seisab vabalt, toetub ühele jalale, teisele nõjatub, see muudab kogu keha. Kreeka skulptorid hakkasid jäljendama seisakust tulenevaid skeletiluude asendeid ja lihaste pilget. Tulemuseks looduslähedus ja veenvus. Odakandja 5.saj e.Kr on kontrapost täiuslikult lahendatud. Kehastati ka hoogsaid liigutusi. Myron tahtis ja suutis kujutada liikumist. Erinevalt egiptusest, eelistasid kreeklased kõrgreljeefi, mis mõjub mahulisena. Eespoolsed figuurid on rohkem välja raiutud kui tagumised, ruumilisuse mulje. Reljeefidel kujutatakse enamasti võitlussteene. Parimad ehitusplastika teosed on Ateena Partheoni templi jaoks. Värvid muutsid skulptuure kirevamaks ja rahutumaks. Peamiseks skulptoris akropolis oli PHEIDIAS. Hiljem muutub skulptuur vormilt ja meeleolult mitmekesisemaks
annaabi.ee 
