... daamile, kes kaotab oma armastatu surma läbi, tuleb vähem kaasa tunda kui truudusetu kallima armukesele. (135) ... palverännakud olid armuseiklusteks väga populaarsed. (137) ... kombed ideaaliga sobitusid, on kahjuks vägagi harvad neil sajandeil.... (139) Oma olulisimas tähenduses on pastoraal midagi rohkemat kui üksnes kirjanduszanr. Siin pole tegu lamburielu lihtsate ja loomulike rõõmude kirjeldusega, vaid selle elu jäljendamisega; see on imitatio. Oli olemas fiktsioon, nagu kehastaks lamburielu armastuse häirimatut loomulikkust. Sinna taheti pageda kui mitte tegelikkuses, siis unistuses ometi. Ikka jälle pidi lamburielus olema ravivahendiks, et vabastada vaimne armastuse ülepaisutatud dogmatiseerimise ja formaliseerimise krambist. Januneti vabanemise järel rüütelliku truuduse ja naiste teenimise rõhuvatest mõistetest, allegooria kirevast aparaadist. Ning ka tegeliku armuelu toorusest, omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140)
Shakespeare näidendist ,,Torm" Allegooria- klassikalise definitsiooni järgi on allegooria laiendatud metafoor, milles narratiivi (jutustuse) osadenatoimivad asjad ja isikud (nii luules, kui proosas) on võrrutatud tähendustega, mis asetsevad väljaspool narratiivi ennast. Caliban- anagramm sõnast kannibal (inimsööja). Peategelane pahelise venna poolt võimult kõrvaldatud Milano hertsog. Prospero tunneb looduse saladusi ja käsutab vaime. Ta kehastaks otsekui kõrgemat mõistust, mis elu korrastab ja harmoonia poole suunab. Taas esindab loomulikkusele ja moraalsele mõistusele vastandust negatiivset kirge võim, mis ajendab Prospero venda ja Napoli kuninga venda. Prosperole vastandub ka tema ori, saarel elanud nõia metslasest poeg Caliban. Too kehastab looduse ürgset metsikust, primitiivsust. Prospero liitlased on nii loodus, kui ka talle kuulekad, targad loodusvaimud, nagu intelligentne, Calibanile oma vaimsusega vastanduv Ariel
Louvre oli enne kindluslik, neljast hoonetiivast koosnev ehitis, mida 16.sajandist alates järk-järgult laiendatud ja kaasajastatud oli. Puudu oli esinduslik linnapoolne fassaad. Colbert kutsus sobivate projektide saamiseks kohale G. Bernini, P. da Cortona, C. Rainaldi ja F. Borromini. Lõplik valik tehti kahe Bernini kavandi vahel. Bernini nägi selles Itaalia traditsioone järgivat, ümbritseva linnaga suhetuvat vürtlikku residentsi. Sooviti aga ehitist, mis kehastaks absolutsitliku võimu distantseeritust ning millest saaks monument Prantsuse kuningavõimule. Lõpuks kerkis 1667-8 arsti ja matemaatiku Claude Perrault` käe all idafassaad. Kasutas kolonnaadimotiivi andes sellele klassitsistlikult range ilme. Nõlvakul, vähe liigendatud soklikorruse peal on pikaksvenitatud sammaskoridor, mille nurki rõhutavad võidukaarte moodi nurgarisaliidid. Kesktelge toonitab eenduv templifront. Kõige
obeliskid, inimkäte tehtud mägesid kogu maailmas, mis minevikku elustavad, püramiidist kellatornini, Cheopsi püramiidist * Strassburgi katedraalini *. Neilt kivi-lehekülgedelt tuleb minevikku ikka uuesti üle lugeda. Tuleb vahetpidamata lehitseda arhitektuuri kirjutatud raamatut ja seda imetleda, aga sellepärast ei tule veel eitada suurepärast ehitust, mida nüüd omakorda püstitab trükikunst. sest ei taha me kõnelda. Ja ometi, kui otsida oma mõtetest kuju, mis täielikult kehastaks kogu trükikunsti toodangut tänapäevani, siis oleks see tohutu hoone, mille aluseks on kogu maakera ja mille kallal inimkond väsimatult tööd rühib teha ning mille ·' tuleviku sügavasse uttu. See on .«mi u j u u u u u e sipelgapesa. Taru, kuhu kujutlused, need kullaläikelised mesilased, oma meega lendavad. Sel hoonel on tuhanded korrused. Siin-seal näeb ta sisemuses ristlevaid teaduse hämaraid käike välja viivat
annaabi.ee 
