4). Nende asemele tegin ise oksad. Tegime oksad traadist, et sinna saaks hiljem okkaid liimida. Kasutades traaditange, tegin oksi erineva suuruse ja kujuga. Tippu tegin lühemad ja keskele pikemad oksad. Tegin oksi nii kolme- kui ka kaheharulisi (joonis 5). Võtsin 2 traati ning keerutasin need omavahel kokku. Alustasin keerutamist alles 1 cm kauguselt traadi otstest. Plaan oli jätta ots sirgeks, et hiljem oleks lihtsam oksi tüvve lükata. Edasi, lisasin keerutamisel veel ühe traadi, kui tahtsin saada kolmeharulist oksa. Okste otsad keerasin tangide abil kumeraks, et oleks hiljem okaste liimimine lihtsam. 18. november Jätkasin traadist okste tegemist. Kui olin valmis teinud silma järgi sobiva koguse, katsin oksad majapidamispaberi ja PVA liimiga, et luua puukoore muljet. Katsin majapidamispaberi PVA liimiga kasutades pintslit, ning keerutasin selle paberi ümber oksa. Seejärel torkasin liimised oksad penoplasti kuivama (joonis 6)
Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid) Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl: sellised olid lehe-, heina- ja tohupillid. Sageli jäljendati nendega linnulaulu, nt pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Õõnsatest taimeosadest nt putkest, roost ja pajukoorest valmistati vilesid
selgitada, kas hobusel on gallopeerides mõnel hetkel neli jalga õhus, kuna inimsilm seda ei suutnud tuvastada. Mõtles välja süsteemi, pani suure hulga fotoaparaate erinevatele kaugustele, hobune jooksis ja siis need kaamerad pildistasid ja kokku tuli erinevatest piltidest ja kaameratest seeriafotod (selgus, et hobusel on mingil hetkel jalad õhus, nii nunnu ). See on esimesi katseid, kuidas püüda liikumatust pildist saada liikuv pilt. Mõtles välja zoopraxiscope 1879, mille keerutamisel näed liikuvat pilti. Kronofotograafia abivahendiks, mingisugune püssilaadne kaamera (püss/kaamera), mis filmis 12 kaadrit sekunids. .Etienne-Jules Marey, Felix-Louis Regnault (arst, keda huvitas inimese iikumine) (püüdis selle püssiga jäädvustada, kuidas wolofi naine teeb potti ja ta näitas, et keraamikas on oluline, et üks käsi keerab alust ja teine savi, osad peavad seda esimeseks etnograafiliseks filmiks. Filmisid ka Aafrika rahvaid kõndimas, kükitamas, puu otsa ronimas jne
Vabade aerofonide (vuripuu, vurr) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased. Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin. Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe, orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure heliulatusega meloodiaid
annaabi.ee 
