Register: kasutuskeskne keelekuju (mida parajasti teeme). Nt ametlik/argine, kirjalik/suuline, spontaanne/redigeeritud jms. Nt ,,kasutan teemale vastavaid termineid, räägin normingupäraselt, väldin kõnekeelsusi, ... , ...." = ,,pean loengut". Sotsiolekt/murre: kasutajakeskne keelekuju (kes me oleme). Nt ,,räägin võru murret = olen võruke". Allkeel: Tiit Hennoste pakutud mõiste, sisuliselt vastab keelekuju/keelevariandi mõistele. Keel on üldisem ja abstraktsem mõiste, konkreetsed variandid on allkeeled (nt murded, sotsiolektid, rühmakeeled jne). Allkeeli ei tohi mõista hierarhiana: ükski keelevariant ei ole teisest olemuslikult parem. Piire on raske tõmmata, paljudel keelekujudel on palju ühist jne. Släng kas normiväline keelekasutus, sotsiolekt, marginaalsete ühiskonnakihtide keelevariant, salakeel, rühmakeel?
”, seega tekstid peavad olema kohandatud lugejaskonnale. Eriti tähtis on see kirjutiste puhul, mis on suunatud väga paljudele ja erineva taustaga ühiskonnaliikmetele. Avalikus ja ametlikus suhtluses loodavad tekstid on mõeldud just eelpool nimetatud sihtgrupile ning kuna nendes tekstides kasutatakse asjaajamiskeelt, siis töö keskendub just sellele keelevariandile. Teema on mulle oluline, sest tööl puutun kokku igapäevaselt asjaajamiskeelega ning selle keelevariandi probleemidega. Seminaritöö eesmärk on: – anda lühiülevaade eesti asjaajamiskeele kujunemisloost ning selle rollist Eestis; – iseloomustada eesti asjaajamiskeele stiili; – välja tuua eesti asjaajamiskeelele kehtestatud nõuded; – kirjeldada eesti asjaajamiskeele hetkeolukorda ning selgitada põhjuseid, millest peatükis nimetatud keeleprobleemid tekkinud on. Töö jaguneb kolmeks peatükiks
· dialoog või monoloog; · argine või avalik (institutsionaalne) situatsioon; · privaatne või avatud keskkond; · anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond; · spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine. Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused. Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel. Nende kahe keelevariandi erinevused on nii suured, et keeltes, milles mõlemad on olemas, saame rääkida kahest keele pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk tavakeeles kõne ja kiri (pearegistri mõistet keeleteaduses üldiselt ei kasutata, registreid ei hierarhiseerita nagu nt murdeid). 2 Eesti keeleteaduses on kasutatud varem suuresti samasugust mõistet funktsionaalstiil (vt nt Erelt jt 2007). 3 Eesti murrete kohta vt Pajusalu jt 2009. 4
Enamasti pole ka kultuuride sümboolsed kapitalid täiesti võrdsed. Tihti on poolel teel kokkusaamine üksikjuhtum, kus kummagi kultuuri esindaja on kultuuri kesktendentsidest kaugel. Kehastunud kultuuriline kapital on kultuuriline kapital indiviidis niihästi päritud kui omandatud. On tugevasti seotud habituse-ga, st sellega, kuidas inimene mõtleb, mida eelistab (maitse), millised omadused tal on. Keeleline kapital kui kehastunud kultuurilise kapitali osa on teatud keelevariandi valdamine, suhe keelesse, kõnelemisviis jne. Objektiveeritud kultuuriline kapital on kultuuriobjektid, mida omatakse (teadustöö instrumendid, maalid jne). Neid saab füüsiliselt edasi anda (nt müüa) või "sümboolselt" edasi anda (vastavalt on tegu majandusliku või kultuurilise kapitali vahetusega). Samas, objektiveeritud kultuurilist kapitali võidakse omada, kuid seda saab "tarbida" (selle kultuurilist väärtust mõista) vaid "õiget" kehastunud kultuurilist kapitali omades (viimast
tabada. Labov väitis, et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla tegelikult käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid, teisisõnu, diakrooniline muutus peegeldub sünkroonias erinevate sotsiolektidena. Kolmandaks, Labov arvestas ka keele stiililist varieerumist, mõistes selle all situatsiooni varieerumist argisest ametlikuks. Labovi meetodi puhul on oluline, et see oli kvantitatiivne uurimine. St ta sõnastas oma järeldused kvantitatiivsete erinevustena mingi keelevariandi kasutamises. Näitas, et üks rühm kasutab mingit hääldusjoont X protsenti ja teine Y protsenti. Kuid see pole ainus meetod keele sotsiaalse varieerumise uurimiseks. Eriti keele soolist varieerumist on uuritud ka keeleantropoloogiliste meetoditega ja vestluseanalüüsiga. Keele vanuselist erinevust uurivad kohati hoopis spetsiifilised lingvistikaharud nagu lastekeele uurimine. Ja keele muutumist käsitleb võrdlev-ajalooline keeleuurmine, mis keskendub keelesisestele muutumiste põhjustele
annaabi.ee 
