Johannes Aavik -- (1880-1973) eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat jne. Oma keeleuuendust rakendas ta viljakas tõlketegevuses, juurutades nii eesti keelde palju uusi sõnu (laip, mõrv). Oli "Noor-Eesti" aktiivne liige ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised, ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused). Vanameelseid arvustajaid sokeeris tema jutustus "Ruth" (1909, pseudonüüm J. Randvere), milles kirjeldatakse moodsas eesti keeles kaasaegse naise ideaalkuju. Hiljem, 1920. aastatel jäi kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks. Bernard Linde
tukevamβan) • Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb, emb-kumb, mõlemad • Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama) Superlatiiv 9 • im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP • Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli- 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Kaudse kõneviisi tekkimine - Uuenduse ajendajaks on peetud saksa konjunktiivi.
-mpi sõna lõpul; N tukevampi : G tukevamβan). Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb, emb-kumb, mõlemad. Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama) Superlatiiv im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP. Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli-. 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Konditsionaal • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa)
Väga ühiskonnakriitiline. Allakirjutanud A.Atson. A. Alle, Babraus, Kivikas, Kärner, Johannes Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under. Võib öelda, et Siuru teine koosseis. Tarapitalaste eneste looming täis hüüdlasuseid ja loosungeid. Tarapitalaste loomingu hulgas oli tunda teatud poosi. Ühiskonnakriitika. Teisalt üha suuremat populaarsust võitvad vasakpoolsed ideed. Mannifesti järel ilmus Barbaruse poeem: ,,Poeem vajadusest näkku süljata". Kasutab palju tollast keeleuuendust y ü asemel, jõuline häälikukasutus. Under ,,Verivalla" 1920, 1923 ,,Pärisosa" Barbarus 1920 ,,Katastroofid", 1922 ,,Vahekorrad" Suits 1922 ,,Kõik on kokku unenägu" Semper 1922 ,,Maa ja mereveersed rütmid" Anna Haava 1920 ,,Meie päevist" Aja luule kujutab sünget aega ja eeskujuks oli eelkõige saksa ekspressionistlik luule.
annaabi.ee 
