Lilleküla Gümnaasium Johannes Aavik Referaat Koostaja: Madis Karu Tallinn 2019 Sissejuhatus Johannes Aavik on justkui esimene Eesti keeletehnoloog ja seega eesti keele arengus väga oluline inimene. Selle referaadi eesmärgiks on tutvustada Johannes Aavikut ja uurida rohkem tema tööst. Lisaks saada teada, kuidas ta mõjutas eesti keelt ja millega ta täpsemalt oma elu jooksul tegeles. Elulugu Johannes Aavik on sündinud 8. detsembril 1880 Randvere külas, Saaremaal. Ta suri 18. märtsil 1973 Stockholmis ja maeti sealsele metsakalmistule . Aavik oli eesti keeleteadlane, tõlkija ja esseist. Kuressaares õppis ta mitmes koolis ja tema huvi emakeele vastu sai alguse Kuressaare gümnaasiumis. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, ning viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. “Aavik oli läbinisti filoloog, aga mitte eesti filoloog...
Uhiuusi ja mahlakaid vanu sõnu kasutas ta tõlketöös, mis aitas neid Eesti rahvani paremini edasi kanda ja sisse sulanduda. Vanameelseid arvustajaid sokeeris tema jutustus "Ruth". Aaviku pea ainuke ilukirjanduslik tekst ilmus esmakordselt "NoorEesti" kolmandas albumis 1909. aastal ja tekitas üli suurt tähelepanu oma varjamatu erootilise dimensiooni tõttu. Raamat, mis avaldatud varjunime all J.Randvere, peitis endas tohutult kirjaniku keeleuuendusi ning tema sõnalisi õigekspidamisi. Kuid "Ruthi" ja selle raamatu nimitegelase - väga ilusa ja nii kaunites kunstides kui ka teadustes suurepäraselt orienteeruva Ruthi tähendus ei taandu sugugi vaid kodanluse jalust rabamisele. Tol ajal kerkis aktuaalseks ühiskondlikuks probleemiks naiste sõltuvustest ja kitsendustest vabastamine. Peale Rahvarevolutsiooni 1905. aastal kujunesid hoopis uut tüüpi naised. Tegeleti põrandaalustes organisatsioonides ja liikumistes
Ent see ei päästnud ühingut. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse/lugemise populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Murdeluule esiletõus (Adson). Kasutati keeleuuendusi. Arenes väljaannete kujundus. Tunti Euroopa luulet. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Ülemises reas seisavad vasakult: kunstnikud Peet Aren ja Otto Krusten. Alumises reas istuvad vasakult: Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, August Gailit, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu Tarapita (1921-1922) Tekkis vastandina Siuru olemusele. Anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja ,,T"
Aavik. Noor-Eestlased nimetasid oma püüdlusi uusromantismiks, neile oli eeskujuks Prantsusmaa. Tõlgiti ka Prantsuse kirjandust, muuhulgas Baudelaire'i ,,Kurja lilled".Valitses veendumus, et kirjanduse peab viima kooli, selleks tõlgiti kooliõpilastele teoseid. Lisaks pidi raamatu välimus paranema: kujundus, illustratsioonid. Loodi ka raamatukogude võrk, aga pärast sõda hävitati palju raamatuid. Lisaks Prantsuse kirjandusele tõlgiti Skandinaavia kirjandust. Aavik propageeris keeleuuendusi, mida rakendas näiteks Poe'd tõlkides. Uued autorid Noor-Eesti alt olid Under, Semper ja Visnapuu. Liikmemaks oli 25 rubla, selle eest toetati kirjastust, korraldati näitusi ja loenguid. Leiti, et kirjandus peab vabanema külaainestikust, peab leidma uusi teemasid, näiteks linna. Oldi rahvusuhked, kuid kirjandus pidi olema vaba poliitilistest sundustest. Looming pidi olema isikupärane. Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka
annaabi.ee 
