huvi emakeele vastu, prantsuse ja ladina keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nezini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, ning Helsingi ülikooli lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. Johannes Aavik oli eesti keeleteadlane, kes oli keeleuuenduse eestvedaja ning tahtis arendada eesti keelt võrdväärseks teiste Euroopa keeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Ta asus 1912. a. sügisest Tartusse, kus töötas prantsuse keele õpetajana 8-klassilises kommertskoolis ja avaldas 1914. aastani "Postimehes" iganädalasi lühiartikleid pealkirjaga "Väiksed keelelised märkused". 1913. alustas Aavik "Uute sõnade sõnastiku" koostamist koos V. Grünthal-Ridalaga, Aavik otsis laenamiseks kohaseid soome
Johannes Aaviku ettepanekud morfoloogias Referaat Autor Annabrita Kalda, I HK Juhendaja õp Vilma Härmik Viljandi 2018 Johannes Aavik (1880-1973) oli Eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Johannes Aavik keele forsseeritud ( kiirendatud ) arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keeleväljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat, ortograafiat jne. ( Johannes Aavik, http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/aavi_b.html) Aavik eelistas lühikest mitmust. Juba tema ajal oli kooliski õpetatavaks põhimõtteks kasutada sõnaühendites üht tüüpi mitmust, mitte erinevaid mitmuse moodustamise viise kõrvuti.
Keeleuuenduse eestvedaja, tuntumaid eesti keelemehi Johannes Aavik (1880- 1973) oli päritolult saarlane, õppinud Tartu Ülikoolis ja Nezinis vanu keeli, Helsingi Ülikoolis keele- ja kirjandusteadust ning romaani ja soome-ugri filoloogiat. Ta tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Aaviku sünnikoht Kuressaare jäi talle peagi kitsaks, "intelligendimat õhkkonda" igatsedes asus ta 1912. a. sügisest Tartusse, kus töötas prantsuse keele õpetajana 8- klassilises kommertskoolis ja avaldas 1914. aastani "Postimehes" iganädalasi lühiartikleid pealkirjaga "Väiksed keelelised märkused". 1913. alustas Aavik "Uute sõnade sõnastiku" koostamist koos V
Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt. Johannes Aavik Johannes Aavik -- (1880-1973) eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat jne. Oma keeleuuendust rakendas ta viljakas tõlketegevuses, juurutades nii eesti keelde palju uusi sõnu (laip, mõrv). Oli "Noor-Eesti" aktiivne liige ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised, ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused)
annaabi.ee 
