päev ja tegevused; Unit 8: riietus; Unit 9: sport; Unit 10: hobid; Unit 11: piknik, toiduained; Unit 12: turvalisus; Unit 13: hädaolukorrad; Unit 14: külaskäik; Unit 15: ilm ja aastaajad; Unit 16: sünnipäev; Unit 17: matkamine; Unit18: tee juhatamine; Unit 19: naljad; Unit 20: suvi). Õppekomplekti ülevaade annab kirjeldab õpitavat ning valitud teemad vastavad uuele võõrkeelte ainekavale (vt. lisa 1). Õppekomplekti ülevaade sisaldab sõnavara, suhtlemisvormingute ja keeleteadmiste ülevaadet. Õpiku lõppu on lisatud sõnastikud (õppeühikute kaupa ja tähestikuline). Lisaks on pärast õppetükke tekstid inglise keelt kõnelevate maade (the USA ) kohta ja lisalugemispalad. Õppekomplekti materjalid arvestavad riiklikus õppekavas sätestatud õppe- ja kasvatustegevuse eemärke. Õppekomplekt toetab kõikide üldpädevuste arendamist nii lugemis-, kuulamis-, kõnelemis- kui ka kirjutamisülesannete kaudu. Autorid on käsitlenud
tänapäeval kasutatakse tunduvalt laiemas tähenduses. 1965. aastal ilmunud teoses "Aspects of the Theory of Syntax" tegi Chomsky oma kuulsa eristuse keelepädevuse (competence) ja esituse {performance) vahel. Esitus on keelepädevuse tegelik kasutus, mis siiski ei baseeru mitte ainult pädevusel, vaid ka sellistel "grammatika suhtes mitterelevantsetel nähtustel nagu mälu piirangud, kõrvalepõiked, tähelepanu ja huvi muutused ning keeleteadmiste kasutuse (juhuslikud või iseloomulikud) vead reaalses esituses". Kui Chomsky arvas, et esitus ei kuulu lingvistika uurimisvaldkonda, ("juhul, kui lingvistika tahab olla tõsine teadus"), siis tänapäeva kõneetnograafia peab just seda poolt eriti oluliseks. Dell Hymesi järgi ei erine eri keeli kõnelevate inimeste keeleline teadvus niivõrd selle poolest, kuidas on maailm mingis keeles kategoriseeritud (nagu
aastate kaupa edasi lükata. Teiseks, mitmed keelelised, eriti aga metakeelelised operatsioonid on keelespetsiifilised. St ei saa emakeele õpetamise metoodikat otseselt üle võtta mingist muust keelest. Alati on keelespetsiifiline näiteks lugema ja kirjutama õpetamise metoodika (sõltub nii keele foneetikast kui ka tähekasutusreeglitest). Õpitegevuse teadlik-praktiline suunitlus. Printsiip eeldab keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste kasutamist kõnearenduse ja praktilise keeleõpetuse huvides. On teemasid (lugema ja kirjutama õpetamine), mille õpetamine ainult praktiliselt ei ole realiseeritav. Teiste teemade puhul on keeleteadmiste ja metakeeleliste oskuste roll selles, et keelevaistu baasil kujundada oma kõne teadliku kontrolli oskus, s.t. asendada ebateadlik (keelevaistul põhinev) keelekasutus tahtliku, kavatsusliku ja teadvustatud kasutusega
kirjutamisel vastavalt suhtluseesmärkidele. Kirjaliku ja suulise keelekasutuse eripära. Teksti keeleline toimetamine: sõnastus- ja lausestusvigade parandamine. Keeleteadmiste rakendamine töös tekstidega. Keelekujundite kasutamine tekstiloomel: konteksti sobivad ja sobimatud kujundid. Tarbetekstide koostamine ja vormistamine: elulookirjeldus, seletuskiri, avaldus, taotlus. Õigekeelsus ja keelehoole Õigekeelsus ja keelehoole
annaabi.ee 
