tähistaja/tähistatava suhe ja mida iseloomustab rekonstruktsioon. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis oli enne sümbolite kasutuselevõttu Biosemiootikat võib määratleda kui teadusharu, mis on pühendunud semiootiliste (üldlingvistiliste) nähtuste uurimisele biosüsteemides. Lühemalt - see on semioosi teooria elusolendeis, ehk märgiõpetus bioloogias. Ehk ka - elunähtuste interpreteerimine ligvistiliste või keeletaoliste nähtustena. Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui molekulide kogumit ja keemilisi reaktsioone. * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke problem. On semiootika valdkond, mis vaatleb kultuuri kui semiootiliste süsteemide kogumit. Kultuurisemiootika kujunes välja 1970. aastail, suurestiTartu-
Ses seoses on huvitav üks unustusse jäänud suurem uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast -- R. Semon'i (1911) meemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell'i raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat. 6) Süntaks ja sümbioos- Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos. 7) Kirjeldava funktsiooni areng- Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib
Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis oli enne sümbolite kasutuselevõttu Biosemiootikat võib määratleda kui teadusharu, mis on pühendunud semiootiliste (üldlingvistiliste) nähtuste uurimisele biosüsteemides. Lühemalt - see on semioosi teooria elusolendeis, ehk märgiõpetus bioloogias. Ehk ka - elunähtuste interpreteerimine ligvistiliste või keeletaoliste nähtustena. Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui molekulide kogumit ja keemilisi reaktsioone. * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke problem. On semiootika valdkond, mis vaatleb kultuuri kui semiootiliste süsteemide kogumit. Kultuurisemiootika kujunes välja 1970. aastail, suurestiTartu-
uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast -- R. Semon'i (1911) meemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell'i raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat. 6) Süntaks ja sümbioos Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos. 7) Kirjeldava funktsiooni areng Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess
annaabi.ee 
