o. teha nad suuteliseks seisma ja võitlema ühtse, formaalse ja teadusliku teoreetilise diskursuse surve vastu. Eelnev puudutab eelkõige teadlast ja tema professionaalset sfääri. Mis võimalused on aga teistel indiviididel ja kõigil, ka teadlastel, oma eraelulises sfääris? Seda enam, et Foucault meelest on turvaliselt avalikkuse ees, kõigi silme ja kontrolli all tehtav ratsionaalne ühiskonnakriitika üleüldse mõttetu, sest see eeldab ennekõike ikkagi allumist teatud keelepruugile, kõnekasutusele, üksnes taastoodab kehtivat maatriksit ning on lubatud üksnes lojaalsetele kodanikele, kes eraelus alluvad kehtivatele moraali- jms. normidele. Foucault pakub vastukaaluks välja "esteetilise eneseloome" taktika, toetudes hellenistliku ajastu eneseloometehnikatele ja lähtudes nietzschelikust nägemusest maailmast, mis "loob end nagu kunstiteost". Foucault kirjeldused distsiplinaarühiskonnast vaid kinnitavad Lääne marksistide juba 1960. aastatel
selleni, et ei tundnud enam üksteist ära. Lisaks pange tähele, et kuna laps peab kõiki oma vajadusi selgitama ja järelikult on tal emale rohkem öelda kui emal talle, pidi just laste panus keele leiutamisse olema kõige suurem, ning valdav osa keelest, mida laps kasutas, pidi olema tema enda loodud. Niisiis pidi keeli olema sama palju kui kõnelevaid indiviide ja seda soodustas ka veel rändav, vagabundlik eluviis, mis ei jätnud ühelegi keelepruugile aega kinnistumiseks. Sest väites, et ema ütleb lapsele ette sõnad, mida too peaks kasutama, et üht või teist asja paluda, näidatakse küll, kuidas õpetatakse juba väljakujunenud keeli, aga ei öelda midagi keelte tekkimise kohta. Oletagem, et oleme sellest esimesest raskusest üle saanud. . . Ületagem hetkeks too mõõtmatu vahemaa, mis pidi laiuma puhta loomuseisundi ja keelte vajalikkuse vahel, ning uurigem, pidades keeli vajalikeks, kuidas need võisid alguse saada. Siin kohtame
kõlavad. Hiljem on seda suunda propageerinud 1995. aastal loodud Võru Instituut. Murdepärasuste kajastamine ametlikes kohanimedes on Eestis pika ajalooga teema. 1920. aastatel sõnastas A. Tiitsmaa seisukoha, et mida väiksem koht, seda rohkem tuleks kohanime kirjapildis arvestada kohaliku murde hääldusega: linnade ja maakondade nimed vastaku kirjakeele normidele, kihelkondade ja valdade nimedest kõrvaldatagu kitsama levikuga murdejooned, kuid säilitatagu kogu kihelkonna või valla keelepruugile omane, külade ja talude nimesid tuleks hakata kirjutama aga just nii, nagu need kohalikus murdes häälduvad (Tiitsmaa 1923a). Praktikas neid põhimõtteid ellu viima ei hakatud, talu- ja külanimesid kirjakeelestati kohalikul initsiatiivil sageli veel agaramalt kui suuremate kohtade nimesid, kusjuures sageli parandati nimi kirjakeelepäraseks kõlalise sarnasuse alusel, mitte tähendust tõlkida püüdes: Kunnalannu >Konnalaane, Rusima > Roosimaa.
Viimast aga ei saa lahutada grammatilise, osalt ka loogilise tõlgendamise võtetest. Erinevalt üldisest keelepruugist ja lauseehitusest esinevad normatiivaktides erilaadsed lausekonstruktsioonid. Kuritegude puhul on vaja ju kiiresti kindlaks teha, kes on kuriteo subjekt, milline on kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg (süü), milline on kuriteo objekt. Neile nõuetele peab vastama vastavate paragrahvide ja arutluste konstruktsioon. Siin on tegemist üldisele keelepruugile mõneti vastanduva eriti ratsionaalse lausekonstruktsiooniga. P.2. Loogiline, sh teleoloogiline tõlgendamine P.2.1. Loogiline tõlgendamine Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Loogilist tõlgendamist on nimetatud veel: 1) õigusteaduslikuks; 2) teleoloogiliseks. Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine
annaabi.ee 
