Vladislav Virtonen, 10. Kl NVRK 2017 Keeleline mitmekesisus - hüve või nuhtlus? Keel on kõigepealt märgisüsteem, infoedastamise vahend, emotsioonide ja kuuluvuse väljendaja, mida kasutatakse igas riigis igal mandril. Maailmas on viimaste andmete järgi umbes kuus-seitse tuhat keelt ja seega saab öelda, et maailm on keeleliselt üsna mitmekesine, aga on teada, et keelepiirid on mõnikord väga hägused. On keeruline lugeda keelte täpset arvu. Probleemiks on murded ja nende eristamine. Georgaafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded saavad olla üksteisega sarnased, ja siis arusaadavus sarnaste murrete kõnelejate vahel sõltub territooriumi suurust. On tegelikult võimalik vaielda, kas suur keelte arv maailmas on hüve või nuhtlus, kuna igal inimesel on oma seisukoht.
Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik. Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi. Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate
Keele struktuur Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik. Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi. Vaatamata keelte rohkusele on nende kõigi sisemine ehitus ja funktsioonid sarnased
Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab teda lugeda omakeelseks nimeks, nimekandja järgi vastavalt. Keelsuse määraltemise aluseks on leksikograafiline traditsioon. Eesti kohanimed ajaloo kontekstis. (nt Kuressaare vana nimi on Arensburg) on vale. Kuressaare on Kuressaare vana nimi, Arensburg on linna saksakeelne nimi. Tõlkija peaks ära tõlkima ka kohanimed. Keelepiirid. Kolm põhimeetodit: - Foneetilis-graafiline ülevõtt jätame nime umbes selliseks nagu see võõrkeeles on. Nimi jääb äratuntavaks. - Kontseptuaalse sisu ülevõtt tõlgime ennisvormi tähenduse. Nt Tierra del Fuego = Tulemaa. - Iseseisev nimi - Kombinatsioonid Lõuna-Carolina. Kõige mõttekam on foneetilis-graafiline ülevõtt. Tänapäeva Islandi Wikipedias märgata, et Wikipedia kui praktiline entsüklopeedia, kasutab originaalnimesid.
annaabi.ee 
