Nende haakuv saba ja näpitsakujulised sõrmed lubavad neil hästi püsida varitsuspunktil, mille nad on valinud, et putukaid jahtida, millest nad toituvad ja mida nad püüavad välkkiire keeleliigutusega. Keel võib olla sama pikk kui keha ja saba kokku ning on liimine nagu tavaline kärbsepaber. Mõnd ritsikat nähes liigub kameeleon sellele piisavalt lähedale ja tema pikk keel viskub nagu vedru suust väja. Ta püüab putuka oma koonilise keeleotsaga kinni ja sööb ära. Toit Kameeleon sööb kiile, sääski, rohutirtse, jahuusse, kilke, kärbseid, prussakaid ja muid putukaid. Elukoht Madagaskar on tõeline kameeleonite kodumaa: just sellel Aafrikast itta jääval suurel saarel elavad peaaegu pooled meile tuntud kameleoniliigid, nende seas kõige suurem (Parsoni kameeleon, kes võib olla kuni 60 cm pikk) ja kõige väiksem (mini-kääbuskameeleon, kes on vaevalt 3,5 cm pikk!). Kokku on kameeleone 85 liiki
pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum (Didelphis virginiana) on Põhja- Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega (see on ka imetajate rekord). Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks. Toitumine Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Kukkursipelgakaru (Myrmecobius fasciatus) toitub sipelgatest ja termiitidest. Ta lõhub pikkade teravate küünistega nende pesi ning limpsib sealt oma pika kleepuva keele abil putukaid. Uruelanikud arupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga
erilise sooleeritisega. Eukalüptilehed pole kuigi toitvad, sellepärast puhkavad nad kuni 18 tundi ööpäevas oksaharude vahel, et energiat kokku hoida. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega. Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Vanad loomad söövad ainult mõnd liiki eukalüpti lehti, mis muudavad nad uimaseks ja aeglaseks. Seepärast on koaalasid ka loomaaedades väga raske pidada. Küttimise ja elupaikade ahenemise tõttu kahaneb koaalade arvukus kiiresti, ta on võetud piirkondliku kaitse alla. Vombat Karupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni
pudelisse toppimine, nööpide nöörile lükkimine, rõngaste pulga otsa asetamine, klotsidest torni ladumine jne). Kasulikud on korduvad tegevused, sh liigutustega luuletused-salmikesed- mängitused, kus on rütm ja kordused, nt „patsu-kakku“ jms. Kõne (artikulatsiooniaparaadi) arengule tulevad kasuks ka järgmised lõbusad tegevused, nagu taldrikult keelega toidu (nt kamapalli) püüdmine ja suhu tõmbamine, keeleotsaga ülahuulelt millegi limpsimine, keele laksutamine, erinevate häälte ja häälitsuste tegemine (pss, põmm, tsuhh-tsuhh, koera ähkimine jne), huulte torutamine, puhumine. Lapsega rääkides kasuta selget, ilmekat ja erineva intonatsiooniga kõnet ning rikast sõnavara. Räägi grammatiliselt õigesti (kaan elab järvemudas, poti peal käib kaas mitte kaan jne). Leia iga päev aega lapsega koos mängida. Seejuures on oluline vaikne ümbrus, sest väike laps ei
annaabi.ee 
